Olen seda küsimust paljude käest küsinud ja vastused on erinevad, aga töö üldine käsitlus on viinud mind mõtteni, et peame ühiskonnas tervikuna ümber mõtestama, mida töö meie jaoks tähendab.
Praegu kipuvad paljud inimesed (palgatöötajad rohkem kui eraettevõtjad) käsitlema tööd millegi eraldiseisvana – asjana, mida teeme raha teenimiseks, millest tuleb puhata, seda tuleb tasakaalustada töö-eraelu skaalal justkui nagu hea-halva skaalal.
Hoolimata sellest tasakaalustamise aastatepikkusest soovist, on siiski vaimse tervise hädasid rohkem, töö võtab rohkem meie energiat kui tahame anda. Miski on võrraldis valesti ja meie püüdlustest oleks nagu midagi puudu.
Üks asi, mis minu hinnangul võrrandist puudu on, et töö-eraelu skaalalt puudub kolmas nurk: sügav isiklik hingeline areng ja tähendus elule.
Töö võiks olla loomulik osa meie elust, mis aitab meil leida ja väljendada tähendust ning panustada sellesse, mis on meile päriselt oluline. Töö tähendus on vaid kõrvalnähtus sellele, et su elul on tähendus. Töö on pelgalt selle tähenduse elluviimise üks viise, kanaleid.
Kujuta ette, et töö ei ole lihtsalt kohustus, vaid osa meie teekonnast – koht, kus saame koos teistega liikuda ühiste unistuste poole, jagada samu huvialasid ja luua midagi, mis on suurem kui meie ise. Kui me töötame sellisel viisil, saab tööst mitte koorem, vaid võimalus elada tähendusrikast ja tasakaalustatud elu. Töö kui eneseväljendus on sügavama väärtusega kui töö kui töö tavakäsitluses.
