Üks oluline takistus pühendumise ja vastutuse võtmise ees, mida organisatsioonides näen, on liigne „meie-tamine“.
„Meie“ kõlab küll ühtekuuluvust loovana, aga sageli peidab selle taga midagi hoopis muud – isikliku vastutuse vältimine:
“Meie ei jõudnud valmis.”
“Meie peaksime seda tegema.”
“Meil ei tulnud hästi välja.”
“Meil on ühine eesmärk.”
Kõigega olen väga nõus, aga…
… MEIE saab tekkida MINAde tulemusena. Üks olulisimaid puudusi, mis organisatsioonides on, on inimene ise indiviidina. Indiviidina, mitte inimressursina, kaadrina või personalina. Igapäevase praktilise küsimuse mõttes – kas mina ja igaüks minu ümber teab, mis on minu elu isiklik suur mõte ja siht ning kuidas töö ja kollegid selle täitumist toetavad?
Ehk eelnevaid lauseid ümber sõnastades tagant poolt ette poole:
“Mu elul on eesmärk.”
“Ma tegin vea ja õpin sellest xxxx.”
“Ma võtan initsiatiivi.”
“Ma ei pidanud antud lubadustest kinni või võtsin liigselt ülesandeid, milleks mul puudus tahe või valmisolek.”.
… ja lisaks võib maailma muuta lause: “Mina vajan sinu abi”, sest see eeldab, et ma tean, mida ma tahan.
Vastutus algab julgest mina kasutamisest – see on siiras, aus ja vajalik. Kui kõik peidavad end „meie“ taha, siis jäävad probleemid lahendamata ja edasiminek toppama.
Kas julged oma töös rohkem mina öelda ja vastutuse enda kanda võtta? Mis võiks muutuda, kui sina ja su meeskond alustaksid sellest, et sina-tema-nemad-meie keelest liikuda mina-keelde? Kogemus näitab, et seejärel muutub väga palju.
Minade sügavalt isiklike üksi saavutamatute eesmärkide kokkuliitumine moodustab meie-eesmärgi. Meie-t on vaja, aga ilma mina-ga kontaktita ei saa tekkida ka meie-tunnet.
