Just selline küsimus kerkis eile üles koolitusgrupis ja võtsime siis täna kohe teema Reelikaga “Juhtimine juhtimiseta” podcasti 127.episoodis ette.
Paljudele seostub haavatavus nõrkuse või isegi manipuleeriva kurtmisega, mida tehakse lootuses, et keegi tuleb appi või annab tähelepanu. See on üks põhjuseid, miks paljud juhid kardavad haavatavust – vältida end justkui ohvrina näitamist ja oma autoriteedi kaotamist.
Tegelik haavatavus on esialgu teadlik oskus, hiljem loomuomane ja ehe – see ei nõrgenda, vaid teeb tugevamaks. Kui olen haavatav, olen tugev, sest midagi pole siis ju rünnata. Samuti haavatavus puudutab inimesi ja loob parema sideme teiste inimestega, luues läbi selle koostöötahet.
Kui juht oskab haavatavust õigesti kasutada, suurendab see usaldust, tugevdab suhteid ja loob meeskonnas avatud ja turvalise õhkkonna. Ja seda on meil vaja meeskonnas koostöö jaoks, koos uue väärtuse loomise jaoks, sellest tuleneb suurem pühendumus ka tulemustele.
Kuna igal suhtel on 4 tasandit ja haavatavus on seotud inimestevaheliste suhetega, siis ka haavatav saab olla vähemalt 4 eri moel:
– Emotsionaalne haavatavus
– Füüsiline haavatavus
– Vaimne-hingeline haavatavus
– Intellektuaalne haavatavus
Neist neljast räägime lähemalt podcastis, et mille poolest need eristuvad, aga kui neid tasandeid teadlikult rakendada, saab haavatavusest oluline tööriist, mis tõstab usaldust ja loob ausama suhtluse töökeskkonnas.
Tõeline haavatavus ühendab professionaalsuse ja autentsuse – süvendab inimlikkust, ehedust, elusust.
