Juhtimisahastuseks nimetan olukorda, kus ebamäärasus, hirm ja ärevus tuleviku ees, ebaõnnestumised ning suutmatus saavutada sihte tekitavad justkui halvatuse.
Sellises olukorras on tunne, et proovitud on juba kõike ja olukord on lootusetu, sest ükski lahendustest ei tööta. Tihti lisanduvad sellele ka pinged, hirmud ja ärevus isikliku eluga seoses.
Kuna vastutust ei saa ka kuhugi väljapoole tõsta, et enda närvisüsteemile rahu pakkuda, siis sellest ka ahastus. Ehk ei saa viidata
a) mõnele enda tegemata jätmisele, kust võiks tekkida süütunne ja õppimisvõimalus ning võimalus midagi teisiti teha
b) endast väljaspool olevale konkreetsele süüdlasele, kelle peale viha suunates saaks iseend rahustada ja tekiks lootus, et too teine võtab midagi ette.
Tegu on kontrollimatutest sündmustest tekkinud lootusetuse ja tulevikuhirmude toel kujunenud ärevuse segase ühtesulandunud halli massiga.
Juhtimisahastusest väljatuleku olulisimad võimalused mu enda ja mu klientide kogemuste toel:
💡meelde tuletamine, et miks ma seda tööd teen (ja vastavalt siis leida kas inspiratsioon uuesti või astuda olukorrast välja. See võib vajada kellegi tuge, kuna endalt ei julge me ise teatud küsimusi küsida.)
💡väikeste eesmärkide seadmine (nt tunni kaupa, et taastada uuesti tunne, et midagi on minu kontrolli all, saada pisikesi eduelamusi)
💡tähista väikeseid samme (NB! väldi tähistamisel meelemürke ja suhkrut-kooke jms, mis järgmisel hetkel tekitab füsioloogilise tagasilöögi)
💡lootuse ja usu tekitamine (tavaliselt kellegi toel – mentor, terapeut või tuttav täiesti teisest eluvaldkonnast, kus paistab olevat lootust ja usku. Mõne inspireeriva podcasti kuulamine. Näiteks mind aitas tol hetkel palju “Täitsa pekkis” podcast lugudega inimestest, kellel hoolimata sellest, et asjad olid pekkis, tulid sellest välja)
💡inspiratsiooni leidmine (tavaliselt taaskord kellegi toel)
💡juure tasandil enesejuhtimine. Näiteks enda emotsioonide juurte teadvustamine (tavaliselt vaja terapeudi tuge, sest juured viivad tavaliselt esimese 6 eluaasta juurde)
💡teadvustamine, et haavatavus ja abi küsimine teeb meid tugevaks. Mittehaavatavus teeb meid nõrgaks, sest siis on midagi rünnata. Enda “alasti” võtmine ehk abivajaduse tunnistamine ja selle küsimine teeb meid tugevaks.
💡mõne enesearengukogukonnaga liitumine, kus võetakse asju ette grupis, soovitavalt füüsiliselt kokku saades (mind ennast päästis Holistisse Treeningusse minek)
💡kiirustamise teadlik vähendamine (näiteks kõnni teadlikult rahulikumalt)
💡telefoni scrollimise lõpetamine (st vähenda uue info lisandumist süsteemi)
💡looduses viibimine (looduses pole hinnanguid, mis tekitaks uusi pingeid)
Üksinda jäämine on selles olukorras kõige keerulisem ja ahastavam. Üldiselt on keegi, kes oma küsimustega või ideedega annab inspiratsiooni ning seetõttu vajame kellegagi rääkimist.
Ja kui juba see postitus tekitas lootust, et kuskil on siiski lahendus, siis on juba väga hästi 😊
