Säärane pilt sattus mu kätte ning tuletas meelde, et just see ongi juhtimine, millest räägin koolitustel – me ei saa juhtida teisi edukalt kui me ei suuda juhtida juhina iseend ja oma sisemaailmas toimuvat. Kui meie fookus on pelgalt välisel, tuleviku tulemustel, siis on see teekond energiakulukas.
Sellel pildil on tegu nö meele juhtimisega, mida tihti tõlgendatakse kui mõtete juhtimist. Mõtteid saab juhtida ja kontrollida, aga paraku ei ole see alati edukas. Meel on nii mõtted kui ka tunded, mis omakorda on vaid jäämäe pinnalähedane osa. Vee all on veel palju muud, mida on vaja enne juhtida.
Mõtete ja tunnete all on emotsioonid, nende all omakorda väärtused ning sealt veel omakorda uskumused, mis enamasti on teadvustamata uskumused – nähtamatud meie enda sisemised valitsejad meie elu üle, mida me enda meelest valitseme.
Selleks, et muuta mõtteid, on vaja muuta tundeid. Selleks, et muuta tundeid, on vaja vallandada kinni jäänud emotsioonid (üldiselt annab keha nendest märku valude või “haiguste” kaudu). Et vallandada emotsioonid, on vaja tihti esmalt tegeleda väärtuste ja uskumustega.
Kui ma ei suuda juhtida iseend, on teiste juhtimine päris vaevaline. Võin läbi lugeda kümneid juhtimisraamatuid, läbi käia paljudest juhtimiskoolitustest, aga kui enda sügavamate kihtide juhtimine ei õnnestu, pole nendest paraku kasu ning need jäävad pelgalt “motivatsioonipäevadeks”, mille mõju kustub juba mõne nädalaga.
Juhtimine algab enesejuhtimine. Juhtida saab aga midagi, mis on nähtav. Nähtavaks tegemiseks on vaja tuli põlema panna. Selleks on vaja mõnikord teejuhti, kes aitab tuld põlema panna. Ja see on üks põhjus miks juhtimiskoolituste kõrval tegutsen ka terapeudi ja mentorina.
Sellesama tulega saab hiljem juba kirge ja tahet täis liikuda oma eesmärkide suunas. Ja elu näitab, et oluliselt kergemalt ja sujuvamalt, väiksema töökoormusega. Iseiseisvalt, ilma teejuhita.
