Esimese hooga on kiusatus panna diagnoose (nt nartsissist) ülimalt egokesksele, agressiivsele ja mitteempaatilisele juhile. Diagnoosimine on aga üldiselt vastutuse äratõstmine mitte isegi niivõrd viisakuse küsimus.
Kuid elus puutume me paljud kokku juhtidega, kes sõidavad üle inimestest, toovad välja vaid enda saavutusi ja suunavad inimesi end imetlema ja vaid enda järgi käituma.
Psühholoogiliselt üliagressiivsetega tuleb seada selgelt oma piire, õppida ütlema EI ja hoidma professionaalset distantsi. Olulisim on piiride selge kehtestamine. Terapeudina näen, et see pole asi, milles me üldiselt väga tugevad oleme.
Pole mõtet hellitada lootust, et teine inimene muutub. Isegi kui tegu on spetsialisti poolt tuvastatud nartsissistlikku isiksusehäirega, siis selle ravi on keeruline ka siis kui inimene ise ravi soovib. Üldiselt ei soovi.
Meil on alati valik – kui oleme piisavalt tugevad piiride seadjad ja kasutame kogemust enda isiklikuks piiride seadmise arenguks, saab sellist tüüpi juhiga teha üliägedaid asju koos.
Sest nad on heas mõttes pöörased ja loovad midagi sellist, mida mitte keegi teine ei julge. Nad loovad vajaliku revolutsiooni kaudu uut väärtust seal, kus enamik tahab teha nii nagu kogu aeg on tehtud. Ja selle kõrval olemine õpetab meile palju oma isiklike sihtide julgete seadmise ja elluviimiste kohta. On, mida õppida neilt. Jah, see on ka väga raske ja selleks peab olema valmisolek sellist stiili taluda ja vastu võtta samal ajal iseend kaotamata.
Võtsime Reelikaga meie “Juhtimine juhtimiseta” podcasti 121.episoodis teema ette. Kuula ja mõtle kaasa. Podcasti alguses keskendume klassikalisele lähenemisele, lõpus toome uusi vaatenurki.
Mis on sinu kogemused?
