Ühes juhtide koolitusgrupis oli näha, et juhid olid kokku tulnud koolitusele, sest neid oli sinna kokku organiseeritud ja muud valikut ei antud. Oli näha ja tajuda vastuseisu järjekordse juhtimiskoolituse ees, eeldati teemasid, mis käsitlusele tulevad, valitses suhtumine “ma tean juba”. Olin tänulik sellele grupile, sest nad tõid nähtavale oma sisepinge, mida paljudes gruppides ei julgeta nähtavale tuua, aga mis seal olemas on.
See koolitusteekond grupiga lõppes osalejate kommentaaridega, et nad ei oleks kunagi arvanud, et juhtimiskoolitus võib olla nii sügav ja hinge puudutav sügaval inimlikul tasemel, kus tegelesime pindmiste juhtimisteemade kõrval eelkõige “juureraviga”. Kui juureravi on tehtud, lahenevad enamik probleeme täiesti ilma igasuguse tegevusplaanita. Valu kaob, mis iganes see valu siis selles meeskonnas või organistasioonis on. Kes hambaga juureravis on käinud, teab, mis see tähendab.
Ega mina ju ei tea, mida ma niiväga teistmoodi teen kui nende eelnevad kogemused on olnud, aga seda tean küll, et aina vähem räägin juhtimisvõtetest ja -teemadest ning aina rohkem inimeseks olemisest – sügaval tasemel iseenda kui inimesega kontakti leidmisest. Juurtasemel, sest inimesed ei ole iseendalegi kuuldavaks teinud juure tasemel olevaid teemasid, mis nende elu mõjutab.
Inimestel ei ole vaja uut infot, seda kõike praktilist ja hääd saab lugeda raamatust, kuulata podcastist või küsida ChatGPT käest. Kuid enne igasuguse juhtimisteemani jõudmist on vaja vaikust.
Me ei saa süsteemi võtta vastu uut infot kui seal puudub tühjus, vaikus, puhtus. Kui süsteemis on ees pahameel, pettumus, ärrituvus, stress, pasiiv-agressivsus, mõistmatus, lukus olek, siis jooksutab uus info süsteemi lihtsalt kokku. Sümtomiks läbipõlemine, pühendumise langus, vastutuse mittevõtmine.
Aina rohkem näen, et inimesed vajavad ruumi, kus olla kuulatud, mõistetud ja aktsepteeritud teiste ja 𝐞𝐞𝐥𝐤õ𝐢𝐠𝐞 𝐢𝐬𝐞𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐩𝐨𝐨𝐥𝐭.
See ei ole midagi uut ja revolutsioonilist, aga kui palju me siiski organisatsioonides anname seda võimalust inimesel olla lihtsalt kuulatud, tühjuses, hoitud ruumis. Kui palju mõistame koolituse tellijana, et meil ei ole mõtet stressis inimesele valada juurde uut infot, sest kuskil on keegi stressis, et kuskil keegi teine ei tee asju piisavalt hästi?
Enne tuleb tegeleda tühjaks valamisega ja selleks peab olema keegi, kes lihtsalt kuulab ja ütleb, et sinu emotsioonid ja mõtted on okei isegi siis kui organisatsioonile või juhile need ei meeldi.
Jah, seda teevad parimad personalitöötajad, kuid kas see ei peaks olema mitte standard, et inimene saab olla kuulatud? Kas me ei võiks kõik olla üksteise jaoks parimad personalitöötajad?
Vaid siis tekib inimeste vahele kontakt, kui ma kasutan meie vahel olevat silda ja lähen sellest üle teise inimese maailma jättes hetkeks maha iseenda maailma. Vaid nii saan hingest kuulata ja olla südamest kuulatud ka ise.
