“Olen õnnelik ja tänulik, et saan anda inimestele võimaluse heita valgust nende tõelisse sügavusse.”
See on lause, mille olen sõnastanud kui oma MIKS-i. Lause mis mind inspireerib. See ühendab minu töö inimese sügavusse mineva juhtide koolitajana ja terapeudina. Ühel hetkel coachingu ja teraapia vahel valides valisin teraapiasuuna, kuna usun siiralt, et me peame tegema esmalt rahu oma minevikuga, et tulla olevikku kohale. Ja alles siis kui oleme olevikus suutnud kohal olla, siis suudame tulevikku luua.
🔦 Jah, minevikus ei tasu lõputult kaevata ja seal muudkui taskulambiga niisama ringi tuiata, sest vastasel juhul samastame me end oma minevikuga, taasloome end sama mustrit aina uuesti ja uuesti.
Aga olen veendunud, et kui me ei heida valgust sinna täitsa sügavale, siis me ei ole teadlikud sellest, mis meie mustreid tekitavad ja miks satume erinevatesse suhetesse või situatsioonidesse, mis meid lõhuvad/ärritavad. Toimuvad automaatvalikud ja korduvad mõtted päevast päeva (nt mõtted sellest kuidas tulevik võiks parem olla ja kuidas hetkel pole veel piisavalt hea).
Kui ei ole teadlikkust, ei saa tekkida tahet muuta, ei saa hakata looma teadmisi ja võimekusi püsivalt sellest välja tulla. Minevikuga kohtumise kaudu on võimalik leida vabadus olevikus ja tulevikuks.
💭 Mõtlemise ja rääkimisega ei lahenda enamasti väga sügavaid teemasid, sest suuremad valud on tekkinud enamasti siis kui sul ei olnud tänast täiskasvanu rääkimise loogikat. Probleem asub hoopis sügavamas kihis, kui mõtlemine seda välja tuua laseb ja selleks on vaja teada, et kuidas kehast see info kätte saada.
Kui Sa avastad end uuesti ja uuesti mingites mustrites või miski sees kripeldab ja hoolimata sellest, et elu tundub nagu pealtnäha kõik korras olevat, siis miski ikkagi kripeldab seal minevikus.
Ja kõikide nende kripeldustega kokku tulevad inimesed organisatsiooni tööle, loovad kaitsekihte enda ümber, et mitte lasta teisi ja ennast sellele sügavusele ligi. Kui endaga on palju tegemist, siis ei saagi olla ühist sihti ja eesmärgistamist.
Igasugune muutus on oleviku ja ka mineviku küsitavaks muutmine ja siis selle muutmine. Paradoks ongi selles, et me ei saa elada elu olevikus kui me oleme mineviku külge aheldatud. Enamikel juhtudel on see ahel täiesti arusaamatu, teadvustamata ja sa ei saa aru, et see blokeering seal kuskil on. Lihtsalt tunned, et asjad pole elus päris 100% nii nagu nad peaksid. Miskit on nagu puudu. Keegi kontrollib sind jne. Kontrollibki. Su enda lahti laskmata minevikuhaav kontrollib sind niimoodi.
Enese aktsepteerimine ja realiseerimine saab tulla siis kui olen väga teadlik sellest, kes ma olen. Me kõik oleme omaenda ajalugu ja nende ajalugudega koos ka loome uut ajalugu. Kui tahame ajalugu muuta, tuleb muuta miskit enda sügavuses.
