Aeg-ajalt küsitakse ajajuhtimiskoolitusi ja kuna täna oli taas üks selline juhus, siis jagan oma mõtet ajajuhtimisprobleemist.
Ma otseselt ajajuhimiskoolitusi ise ei paku ja seda põhjusel, et minu meelest ajajuhtimiskoolitustel saavad inimesed korraks tunde, et asi on hallatav, aga valdavalt on probleem prioriteetide seadmises ja juhtimises koostöös oma juhiga. Päriselu tuleb peale koolitust taas kiirasti takistusena ette. Me teame, mida me ei taha, aga väga harva oskame positiivselt sõnastada, et mida me tahame.
Minu kogemuse järgi on üheksal juhul kümnest ajajuhtimisprobleemi taga hirm öelda EI, hirm kaotada oma kiirustamise identiteet, sest sellega kuulun seltskonda. Ma ei taha väita, et ajajuhtimiskoolitused ei toimi, aga kui tahta sügavamat mõju, siis ma ise soovitan klientidel tavaliselt vaadata sellesse, et miks on prioriteetide seadmisega keeruline ja mis on need emotsionaalsed barjäärid seal taga.
Ei ütlemise õppimine eeldab julgust otsa vaadata oma hirmudele, et miks ma ei julge “Ei” öelda ja miks otsin Ei juurde pikka põhjendust.
Ja siis selle peale saab tehniliste oskuste rakendamise ehitada. Neid tehnilisi oskusi enamasti teatakse enne koolitustki, aga mingil põhjusel ei rakendata. Probleemi lahendab juurprobleemi lahendamine ja oma selge tahte sõnastamine, hirmudega töö.
