Sellise lause ütles süsteemse juhtimise ekspert Jan Jacob Stam ühel oma koolitusel ja loomulikult minule kui juhtimiskoolitajale JA terapeudile on see kui naelapea pihta ning loob silla tulevikku suunatud juhtimise ja minevikus toimunud suuremate ja väiksemate traumade sügavamale lahendamisele keskendunud terapeudile.
Kõik tahavad kasvada. Aga mis siis, kui kasvu takistab see, mida oled endaga kaasas vedanud – elav minevik. Olgu see siis sinu isiklik või organisatsiooni ajalugu, mis seintes edasi elab.
Potensiaal saab voolata siis kui minevik on tervendatud. Justnimelt siis kui vana on nähtud, kuulatud, tunnistatud, läbi elatud – ja mitte lihtsalt kinni mätsitud ja uue eesmärgiga üle värvitud.
Sa ei saa ehitada uut, kui vana on ikka veel sul sees, takerdudes ootustesse, pettumustesse ja mustritesse, mida isegi ei märka. Kiirustades edasi, lootes, et „aeg parandab haavad“. Aeg ei tee midagi. Sina teed, aja jooksul tehtavad tegevused teevad.
Suurim takistus su potentsiaalile oled sa ise – kui sa ei luba endal vaadata sinna, kuhu oled seni kartnud vaadata. Kui oled valmis vabanema, saab hakata voolama.
Ei midagi keerulisemat, aga no loomikult kui pihta hakata, siis alguses läheb raskeks ja võib tunduda, et oli mul vaja seda minevikku torkida. Tundub, et läheb hullemakski. Aga eks see öö olegi kõige pimedam vahetult enne koidikut. Ja oma ja mitmete klientide pealt näen, et just siis jõuab selle PÄRIS rahu ja õnne juurde, mis enne nii kaugel ja paljude tingimustega sillutatud tee lõpus virvendas.
