Ometi teeb enamik meist just seda. Me jääme samasse perspektiivi, arutame olukorda oma positsioonilt, kaitseme oma argumente ja surume läbi oma lahendusi. Kuid süsteem jääb sageli muutumatuks, sest me püüame midagi lahendada just sellel tasandil, kus see on loodud.
Kasulik muutus on üllatavalt lihtne: peatuge hetkeks ja küsige endalt
“Kui ma oleksin oma juht, kuidas ma vaataksin seda olukorda?”.
– Millised prioriteedid oleksid sellelt positsioonilt olulised?
– Milliste riskidega peaksin ma arvestama?
– Milline mittetöötav muster võib see olukord tegelikult paljastada?
– Millele või kellele on inimesed selles süsteemis lojaalsed, mis ei ole väärtuslik terviku jaoks?
Paljud organisatsioonilised probleemid jäävad püsima mitte sellepärast, et ei ole lahendusi, vaid sellepärast, et olukorda hoiavad koos nähtamatud lojaalsused.
Probleemi lahendamine võib tähendada lojaalsuse murdmist millegi suhtes: inimese, vana kokkuleppe, harjumuse või lihtsalt selle suhtes, kuidas asju on alati tehtud.
Oluline on see, et probleemi ei delegeeritaks ülespoole. Tõeline nihe toimub siis, kui me mentaalselt liigume ülalpool asuva tasandi vaatleja positsioonile ja vaatame olukorda laiemast süsteemiperspektiivist.
Ja kui see perspektiiv muutub, vähenevad sageli kaebused, suureneb uudishimu ja lahendus muutub nähtavaks.
