Näen väga tihti oma koolitustel, et inimesed tulevad õppima viise ja tehnikaid kuidas teisi paremini juhtida. Kuidas saada nad paremate tulemuste nimel pühendunumalt tööle, kuidas tõsta sooritust meeskonnas, kuidas juhtida ära üht või teist projekti või protsessi eesmärgi suunas.
Muidugi on see kõik õige ja neist teemadest ka koolitustel räägime. Ja peabki arutlema neil teemadel. Aga kõige olulisem teema iga juhi laual peaks olema küsimus – kas ja kuidas ma juhin iseend. See ei ole pelgalt ajajuhtimine või oskuste arendamine, uute juhtimistehnikate õppimine vms.
Need on väga sügavate teadvustamatute osade poolt üle võetud osade juhtimine meie sees – meie sügavad hirmud; kogemused ajast, mil me ei osanud rääkida ja millele ei saagi ligi rääkides; minu sügavad tõekspidamised; emotsioonid, mis hoiavad elu kinni ja mille väljendamatusega seotud tagajärgi näeme keha erinenevate sümptomite kujul; automaatreaktsioonid pingelises olukorras (nt liikluses). Ja väga palju muud.
Et teisi juhtida, tuleb pidevalt tegeleda enda sees nähtamatu nähtavaks tegemisega. Sest juhtida saame vaid seda, mis on nähtav. Seda, mille juurpõhjus on nähtav. Ja see ei ole ühekordne tegemine. See on pidev ja elu lõpuni kestev teekond.
Juhina on ekstra suur vastutus seda päriselt teha – sest juhi mõju inimestele on selgelt alahinnatud, mõju tulemustele aga selgelt ülehinnatud.
Just sel põhjusel olid ammustel aegadel juhid need, kes olid tõeliselt küpsed just inimesena. Nende juures käidi nõu saamas ja inspiratsiooni saamas, kuidas olla veelgi rohkem Inimene. Neid ennast ei huvitanud juhtida teisi, kuid inimesed järgnesid neile. Väga oluline mõttekoht tänasesse aega minu meelest.
