Kunagi tundsin end koolitajana ja ka juhina veidi ebamugavalt, kui keegi koolituse või ühise arutelu lõpus nii ütles. Kas ma siis tõesti ei pakkunud midagi uut? Kas ma ei suutnud inimesi piisavalt inspireerida või mõtlema panna?
Aga – see on üks parimaid komplimente, mida kuulda: “See oli hea meeldetuletus!”
Juhtimine ei ole ju uutest teadmistest tulvil lahenduste leidmine. Enamasti on vastused juba olemas – kusagil läbimõtestamata kogemuste, õpitu, intuitsiooni ja sisetunde sügavamates kihtides. Küsimus on selles, kuidas need üles leida ja välja tuua.
Meil on enamasti kogu vajalik info olemas, aga igapäevane rutiin ja tulemuspinge matavad selle kõik enda alla. Me küll teame asju, aga võib-olla alati ei mõista lõpuni ja seetõttu ka ei kasuta ning igapäevamöll keskendubki enamasti paraku teadmisele-tegemisele, mitte mõistmisele. Mõistmine võtab aega, iseenda kõrvalt vaatamist ja märkamist, et tegelikult mul on ju kõik olemas. Mõnikord maha ununenud väga kaugesse minevikku.
Seepärast vajavadki juhid koolituskeskkonnas mõistmise arendamist mitte niiväga uusi teadmisi. Näiteks ütles üks juht pärast koolitust: “𝘔𝘢 𝘫𝘶 𝘵𝘦𝘢𝘯, 𝘦𝘵 𝘱𝘦𝘢𝘬𝘴𝘪𝘯 𝘰𝘮𝘢 𝘮𝘦𝘦𝘴𝘬𝘰𝘯𝘯𝘢𝘨𝘢 𝘳𝘰𝘩𝘬𝘦𝘮 𝘥𝘪𝘢𝘭𝘰𝘰𝘨𝘪 𝘱𝘪𝘥𝘢𝘮𝘢, 𝘮𝘪𝘵𝘵𝘦 𝘯𝘦𝘪𝘭𝘦 𝘷𝘢𝘴𝘵𝘶𝘴𝘦𝘪𝘥 𝘦𝘵𝘵𝘦 𝘢𝘯𝘥𝘮𝘢… 𝘈𝘨𝘢 𝘪𝘨𝘢𝘱ä𝘦𝘷𝘢 𝘵𝘰𝘪𝘮𝘦𝘵𝘢𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘢𝘫𝘢𝘭 𝘭ä𝘩𝘦𝘯 𝘫ä𝘭𝘭𝘦 𝘦𝘵𝘵𝘦 ü𝘵𝘭𝘦𝘮𝘪𝘴𝘦 𝘳𝘢𝘥𝘢, 𝘦𝘵 𝘬𝘪𝘪𝘳𝘦𝘮𝘪𝘯𝘪 𝘦𝘥𝘢𝘴𝘪 𝘭𝘪𝘪𝘬𝘶𝘥𝘢.”
See ei olnud ju teadmatuse probleem. Muutus ei nõudnud midagi muud kui julgust endale ausalt otsa vaadata. Juhtimises pole asi ainult tööriistades ja meetodites. See on julgus vaadata enda automaatmustritele otsa. Temal oli veel ka mõistmise ees üks sein, sest tema ema oli teda kogu aeg kiirustanud tagant kui ta oli tahtnud sõpradega suhelda ja see uskumus oli tal endiselt see, et pigem tuleb asju kiiresti teha, mitte võtta aega kvaliteetsuhtluseks. Ehk teadmise ja mõistmise vahel on väga tihti erinevad seinad ning esmalt tuleb tegeleda nende maha võtmisega. Maha saab võtta aga siis kui neid näen.
Ma ei tule koolitusele koolitaja rollis “midagi õpetama”. Minu ülesanne on luua ruumi ja olukordi, kus juhid saavad endale olulisi asju meelde tuletada ja luua mõistmist näiteks sellest, et miks juba teada-tuntut päriselt ei rakendata.
Nii et järgmine kord, kui kuuled kedagi ütlemas: “See oli hea meeldetuletus,” siis on see üks suurepärane kompliment, sest see tähendab, et midagi olulist on just ärganud ja hakanud jälle elama ja oled saanud selleks ruumi luua. Me ei vaja uut infot ja teadmist, me vajame ruumi ja aega mõistmise loomiseks.
