Ma olevat sellist lauset aastaid tagasi öelnud ühel oma juhttiimi koosolekul ja seda tuletati mulle nüüd aastaid hiljem meelde kui positiivset tagant tõukavat lauset. Alguses ehmatas see mind, et kas tõesti lubasin endal nii öelda, aga siis sain aru, et eks ma ju usun sellesse ka tänaseni.
Me vingume, sest oleme inimesed. Ja see on okei. Õhku peabki välja laskma. Aga küsimus on – kas me jääme sinna kinni või võtame tagasi oma väe ja jõu (korporatiivkeeles “vastutuse”)?
Vingumine on energia – see kas jääb lõputult ringiratast käima või suuname selle edasi millegi loomisesse. Juhina, kolleegina või iseendaga töötades on oluline vahet teha, et kas lihtsalt ventileerime või oleme valmis tegutsema hakkama? Kui ventileerimine kestab liiga kaua, siis muutub see vaikimisi seisundiks, organisatsioonikultuuri osaks, kurnavaks passiivsuseks ja energiaröövliks.
Emotsioonid on väga ok ja väga loomulikud ja me ei saa neid valida, aga reaktsiooni saame alati valida.
“Nii, väga tore! Oleme nüüd ära vingunud. Asume tööle?”
See ei ole ainult meeldetuletus, et tegevus viib edasi – see on ka kutse eneseteadlikkusele. Kas ma vingun, sest ma olen väsinud? Pinge all? Tunnen, et mind ei kuulata? Või on see lihtsalt harjumus?
Kui me julgeme enda sees vaadata, mis tegelikult toimub, siis äkki leiame, et see, mis näib probleemina, on hoopis mingi suuna näitamine.
Nii et olgu – vingume ära. Laseme emotsioonil olla, lubame teda endale. Ja siis otsustame – kas jääme sinna või liigume edasi? Päris töö algab alati pärast vingumist.
Ja töö mõiste all ei pea silmas ma tavapärast tööl käimist, vaid tööd kui hinge ülesannet või “enesearengut” kui see ärakurnatud sõna sobib paremini.
