Ma ei usu, et inimesi on võimalik motiveerida. Motiveerimise võimalikkus on aga juhtidel üks suurimaid eksiarvamusi. Väljapoolt motiveerimine ei ole kooskõlas inimese olemusega, see viib alati inimest suuremasse konflikti iseendaga, langeva pühendumiseni, tööjõupuuduseni turul, sest selline mudel enam ei toimi, kus juht on motiveerija. Inimesed pigem tegutsevad üksi kui meeskonnas, kus neid pidevalt “motiveeritakse”.
Väljapoolt saab väga üksikutel juhtudel motiveerida inimest enda seest vastuseid otsima, kuid vastuseid ei saa kunagi keegi teine ette anda, välja arvatud loomulikult mingi lihtsa juhendamissituatsiooni puhul. Kuid ka see endast vastuste otsimise motivatsioon tuleb siis kui mittemuutumine on piisavalt valus.
Motivatsioon aitab meil end käima tõmmata, kuid tehtud saavad asjad siiski distsipliini ja harjumuste abil. Viimased nõuavad regulaarsust, rutiini, protsesse, järjepidevat pühendumist.
Motivatsioon on vastus sinu sisemisele küsimusele MIKS. Kui sellele vastust ei ole, siis ei saa keegi teine sind motiveerida. Sest sel juhul on see nende inimeste miks ja peletab sind isegi ühisest koostööst eemale. Mõne aja tagant tuleb endalt uuesti küsida, miks ma midagi teen, sest sinu vajadused ning soovid muutuvad elu jooksul korduvalt.
Kui teed midagi küll väga süsteemselt ja distsiplineeritult, aga sul puudub seal taga sind tõeliselt südamest kõnetav MIKS, siis kaotame eluenergiat ja rõõmu. Kusjuures raha teenimine ei ole MIKS, mis pikalt hoiaks. Elu tundub ajas edasi aina rutiinsem ja mõttetum. Kõik on justkui okei, aga samas miski kripeldab. Väline motiveerimine ei ole püsiv, sest alati on võimalik leida kedagi, kellel on midagi paremat (palk, auto, keha, kodu, reis jne). Sisemine motivatsioon on enesekindlus. Enesekindlus aga eeldab enese aktsepteerimist, mis omakorda eeldab enese märkamist ja enese tundmaõppimist ka selles, et minu MIKS võib olla ajas muutunud. Enesega kontaktist väljasolek on aga epideemiline.
Oluline on end mitte võrrelda teistega, vaid ainult iseenda parima versiooniga. Teistega võrdlus ei vii sind elus kuhugi mujale kui vaid keskpärasele tasemele. Kui võrdled end iseenda parima versiooniga, siis saad parimaks. Ja mitte ei saa, vaid oledki. Sa oled alati parim selles hetkes kus sa oled. See ei tähenda leppimist hetkeolukorraga, aga ka enda eest hoolitsemist selles osas, et märgata seda, mis hetkel on ning end pidevalt täiustades vastu seda, mis on sinu enda sisemine ideaal ja sinu potentsiaal.
Mulle on palju öeldud, et ma peaksin olema spontaansem ja mitte niipalju süsteemne ja etteplaneeritud. Mitte kontrollima liigselt elu, kuna elu ei saa kontrollida. Olen sellega nõus, aga ma arvan, et ma ei pea kunagi kohandama end selle järgi, mida teised ütlevad. Kui nende elus on spontaansus ja paindlikkus väärtus, siis minu jaoks on jalajälje jätmine väärtus. Minu jalajälg ei ole lapsed, minu jalajälg on see pärand, mida ma jätan maha maailmale, et tänu minule saaksid inimesed inspiratsiooni vaadata endasse, käivitada enda tõeline mina ning mitte suruda seda alla. See mind motiveerib. Mind motiveerib teiste eneseteostusele kaasa aitamine kui nad seda on palunud. Kuid selleks, et seda teha, tuleb olla süsteemne ja distsiplineeritud.
Ilma süsteemsuseta ei saavuta tulemusi isegi siis kui oled motiveeritud ja tead oma praeguse eluperioodi MIKS-i vastust. Ma võin olla väga motiveeritud kirjutama raamatut, aga kuniks ma seda kätte ei võta, siis sa seda raamatut ei tuleks sügisel. Raamatu idee oli mul peas juba aastaid, kuniks ühel hetkel sain aru, et minu süsteemsuse tugevust ma siiski ei kasuta raamatu puhul.
Panin endale igaks hommikuks kl 6:00-8:00 raamatu kirjutamise aja ja alles siis hakkasid asjad liikuma. Kuid ühel hetkel distsipliin kukub maha, sest lihtsalt ei ole motivatsiooni, ideed saavad otsa või tundub, et kõik ju teavad seda kõike niikuinii. Algab enesesabotaaž. Siis on vaja uuesti ette võtta see põhjus, miks sa midagi teed, leida ehk uus motivatsioon.
Distsipliini saab hoida läbi selle, et sa tunned ära ka enda produktiivse aja. Inimesed jagunevad teatavasti õhtuinimesteks ja hommikuinimesteks. Aga nagu iga „jagunemisega“, on erandeid rohkem kui reeglile vastajaid. 20% on hommikuinimesed, 20% õhtuinimesed ning ülejäänud 60% on kuskil seal vahel.
Nende ülejäänu järgi on aga sätitud valdavalt kogu meie sotsiaalsed distsipliinid ja rutiinid. Tööpäeva algus on 8-9 vahel ning lõpp 17 kandis. Kuid me ei ole sellel ajal kõik kogu aeg produktiivsed. Ehk vaja on leida enda aeg, kus oled kõige produktiivsem ning siis teha ära see, mis on sinu jaoks kõige olulisem ja mis nõuab kõige suuremat fookust.
Minu näite puhul on kõige produktiivsem aeg hommik u 6-11 vahel +/- 1h. Mis tähendab seda, et olulisim on minu jaoks vaja ära teha sel ajal. Peale seda on mu produktiivsus kas keskpärane ehk võin olla pealiskaudsete ülesannetega seotud. Õhtud pole üldse minu jaoks. Üldiselt u alates kl 13 tunnen, et päev on läbi ja täna enam midagi kasulikku ette võtta ei ole võimalik. Selliste inimeste jaoks on ajajuhtimissüsteemides lausa lähenemine done-by-one ehk kl 13ks võiks olla sinu jaoks väärtuslikum tehtud.
Väga oluline on inimestel ära tunda, et millal inspiratsioon ja motivatsioon läbi tema nö voolab ja selle järgi enda elurütme sättida. Motivatsioon on sisemine käivitaja, mis peab tulema su enda seest. Kuid distsipliin on see, mis aitab asjad läbi sinu ellu tuua. Siinkohal saavad teised inimesed olla toeks. Aga eeldus on väga selge vastus praeguses eluetapis olevale MIKS-ile ning kiindumuseta julgus seda endalt uuesti ja uuesti küsida.
