Kui 2000ndate alguses tegeleti juhtimise arendamisel valdavalt management oskuste arendamisega (planeerimine, organiseerimine, eesmärgistamine, KPI-d, OKR-d, tasakaalus tulemuskaardid, LEAN jms ), siis mõnda aega on nüüd tegeletud leadershipi arendamisega (arenguvestlused, motiveerimine, inspireerimine, suhted, muudatuste juhtmine, visioon jmt).
Väidetavalt leadership ei ole taganttõukaja, vaid eestvedaja. Management on LinkedIn-ski levinud piltide järgi taganttõukaja. Mõlemad panevad rõhu mingi vedamise või tõukamise aspekti juurde, mis on päris energiamahukas.
Mõlemat on vaja, kuid aina enam on näha, et sellest ei piisa. AI ja masinad võtavad need osad kenasti üle ja järgi jääb – inimeseks olemine ehk puhas ja siiras kontakt inimeste vahel.
Kui oleme oma kontakti inimeste vahele üles ehitanud kunstikele konstruktsioonidele, siis AI peabki need üle võtma. Kõige ülalhoiule, mis on kunstlik, kulub asjatut energiat, mida tajume töö kurnavusena.
Kuid kui AI võtab kõik selle ära, siis – mis saab minust kui juhist. Kas ma polegi siis enam vajalik? SINA muidugi oled vajalik, aga need konstruktsioonid su ümber ei ole. Need konstruktsioonid ei olegi ju sina.
Uue ajastu juhtimine on sügavalt enesetundmisel baseeriv, kus me päriselt saame iseendaks, mitte ei ehita üles juhtimistehnikaid ehk uusi konstruktsioone.
Juhtimine ja juhtide uus reaalsus on aeg endasse vaadata, võtta eest kõik müürid, mis takistavad olemast päriselt mina ise. Selleks tuleb ette võtta aga minevikku kaevamise teekond, mil need müürid on ehitatud.
Traditsiooniline management ja leadership – keskendudes teiste kontrollimisele ja suunamisele – on mööduv nähtus. Uus ajastu nõuab juhtidelt palju enamat kui Exceli tabelite valitsemist või motiveerivaid kõnesid. Tõeline juhtimine algab enese tundmisest, enesearengust ja teadlikkusest, mis peegeldub nii igapäevatöös kui suhetes meeskonnaga.
Miks see muutus vajalik on? Praktikas näen koolitustel tihti, kuidas enesearengut veavad eelkõige naised. Mehed astuvad arenguteele sageli alles siis, kui elu on juba märku andnud, et midagi tuleb muuta – näiteks siis, kui naine on kohvrid ukse taha tõstnud, laps sünnib või tervis hakkab alla andma. Sama loogikat võiksime rakendada ka juhtimise puhul: kas peame ootama, kuni juhi “kohvrid ukse taha tõstetakse” või tervis üles ütleb? Või võtame teadlikult vastutuse enne, kui asjad halvemaks lähevad?
Lisaks on AI ja automatiseerimise tõus toonud juhtimisse täiesti uue mõõtme. Tehisintellekt võib pakkuda andmepõhiseid lahendusi ja võtta üle rutiinseid ülesandeid, kuid seda, milline on juhi teadlikkus iseendast, AI asendada ei saa.
Seega küsimus pole enam selles, kui hästi sa teisi juhid, vaid kui teadlikult sa iseenda juht oled. Juhtimine pole positsioon, see on peegeldus sellest, kes sa oled. Aga kas sa tead, kes sa oled? Või oled sa versioon teiste lugudest, teiste arvamustest, kogemuste kujundatud uskumustest, eelnevate põlvede pärandist?
