Tulemused on heal juhul head, inimesed targad, protsessid paigas, aga ometi on midagi paigast ära. Õhus on pinge, mida ei nimetata, koosolekutel räägitakse palju, aga mitte sellest, mis päriselt oluline. Tagasisidekultuur on viisakas, aga mitte aus. Inimesed on hirmul kaotamaks turuosa, kasumlikkust, raha, aega, oma tööd. Juhtimiskultuur on professionaalne, aga mitte elus, tootes vaid tavapärast kasvu ilma inpireeriva väeta.
Need on märgid nähtamatutest ebakõladest, mis on juurdunud sügavale meie kollektiivsesse teadvusse. Eestlane oskab ellu jääda – olla tubli ja töökas, pingutada ning mitte liigselt silma paista. Aga edu ja uue väärtuse loomine eeldavad nähtavust, riski ja avatust sügavale aususele.
Ja just seda me kõige rohkem väldime. Eks sellel ole oma rahvuslik taust meie ajalooga selgitatav ja hirmude taastootmine meedias, millele just üks teadusartikkel kenasti viitas. Töö konteksits on see hirm näiteks kaotada töö. Sellest on saanud justkui suurim korporatiivmotivatsioon. Loomulikult mitte tõeline motivatsioon, vaid pindmine.
Nii sünnibki vaikne korporatiivne kriis: võltsharmoonia, üleväsimus ja tähendusetus.
💡Lahendus ei ole järjekordne strateegia, koolitus ega uus motivatsiooniprogramm või motivatsioonipakett. Lahendus algab hoopis teadlikkusest – nähtamatu mõistmisest.
Kui „ära paista silma“ on organisatsioonikultuuri varjatud ootus, siis juhtimiskultuuri järgmine tase on „julge olla nähtav“.
See tähendab näiteks selliseid lihtsaid praktilisi väljundeid::
– koosolek ei ole enam koht arvamuste ja kogemuste jagamiseks, vaid aususe harjutamiseks;
– tagasiside ei ole enam kohustus, vaid julguse väljendus;
– juhi roll ei ole enam kõike teada, vaid luua ruum, kus teised tohivad mõelda ja mis veelgi olulisem tunda emotsiooni.
Sügavam muutus algab siis, kui juhtide ring on valmis vaatama mustreid, mida enamasti ei nähta – neid, mis elavad meie rahvuslikus psüühikas, aga avalduvad organisatsioonides igapäevaselt erinevate korduvate probleemide näol.
Mõned sümptomid: mõnda ametikohta on keeruline täita või inimesed ei püsi seal, tekitavad pidevalt keeruliselt suhtlussituatsioonid tiimide või tiimiliikmete vahel, juhid vahetuvad liiga sageli, 1-1 vestlused on vaid tööst, aga mitte inimese olemuse teemadel, ei räägita “elevantidest toas”, hoitakse vägisi elus projekte, mille mittetoimimisest on kõik juba teadlikud, ollakse pidevalt rahulolematud palgaga jms.
Lahenduseks ei ole nö klassikaline juhtimis- või meeskonnakoolitus. Selleks on hoopis ühiselt loodud ja kujunev ruum, kus inimesed julgevad vaadata kõike seni tehtut täiesti uue nurga alt, sest neid huvitab päriselt lahendus. Olen õnnelik inimene, et just selliseid kliente olen viimasel ajal saanud toetada, kes tahavad vaadata tavapärase lähenemise asemel küsimuse otsa, et miks me ei ole seni suutnud seda lahendada ja mis on jäänud tähelepanuta.
Julgete päralt on maailm!
