Usun, et paljud ohutusreeglitega toimetavad inimesed on silmitsi seisnud olukorraga, et räägime ja räägime, aga midagi ei muutu. Võtsin eile Tööohutuse ja Töötervishoiu Treff 2026 raames oma ettekandes selle siis teemaks – kust tuleb enesehävituslik käitumine.
👉 Inimesed ei eira ohutusreegleid hoolimatusest, rumalusest või laiskusest. Nad teevad seda, sest see on neile mingil moel kasulik.
Miks on ohutusreeglite eiramine inimese jaoks kasulik? Vaid mõned mõtted, mida välja tõin:
1. See hoiab kuuluvust
Paljudes meeskondades tähendab riski välja ütlemine töö peatamist, ebamugava küsimuse esitamist, grupi rütmi rikkumist. Seega vaikimine hoiab suhteid. Kuuluvus on närvisüsteemi jaoks alati tähtsam kui abstraktne reegel.
2. See kaitseb identiteeti
Enda sisekõne lausetega nagu: „Mina saan hakkama!“, „Ma ei ole nõrk!“, „Mina ei tee draamat“ kaitseb inimene oma identiteedi osa, kes on kõigega harjunud hakkama saama ja kes ei kurda. Ohutusreegel võib tähendada aga abi küsimist, aeglustamist, oma piiride tunnistamist, ohtu kuuluvusele taaskord. Aeglase/laisa/lohaka identiteedi külge saamise ohu seisukohalt on see sageli suurem risk kui teoreetiline füüsiline oht.
3. See tagab nähtava väärtuse
Süsteemid ütlevad „ohutus ennekõike“, aga premeerivad sageli kiirust,
paindlikkust, tulemuse saavutamist võimalikult väikese ajaga. Ohutusega tegelemine (nt mingi lukustuskaitse pealepanek võib võtta aega). Reegli painutamine teeb inimese kasulikuks ja mõnikord annab talle ka läbi rohkema tööhulga suuremat tulemustasu. Kui reegli rikkumist veel karistusega “premeeritakse”, avanevad uued vastumeelsuse kihid.
4. See vähendab ärevust
Ohu märkamise ja välja ütlemisega kaasneb pinge. Ignoreerimine rahustab kohe. See on närvisüsteemi kiire võit: „Midagi ei juhtunud, järelikult oli okei.“
5. See säilitab kontrollitunde
Reeglid võivad tunduda pealesurutud. Nende eiramine taastab autonoomiavajaduse: „Mina otsustan.“
Ehk mida me siis tegelikult lahendame, kui räägime ohutusest? See ei ole ainult juhendid, protseduurid, koolitused. Vaid lahendada tuleb tegelikult mittetegemise ja -järgimise taga olevat kuuluvuse hinda, identiteedi kaitset,
süsteemi tegelikke väärtusi; seda, mida inimene peab tegema, et jääda „heaks“.
Lõppjäreldusena tõin eile välja:
• Iga ohtlik käitumine on olnud inimese jaoks mingil hetkel parim võimalik valik (enamasti alateadlik)
• Käitumist ei saa muuta enne, kui mõistame, mida see kaitseb.
• Ohutus ei parane kontrolli suurendamisega, vaid turvalisuse tähenduse muutmisega inimese süvakihtidesse süvenemiseks aega võttes.
• Küps ohutuskultuur ei otsi süüdlast, vaid vastust miks ei tehta, kuigi on teada, et peab tegema.
Küsimused, mis võivad viia edasi:
• Mida inimene riskib kaotada, kui ta reeglit järgib?
• Kelle heaks see reegli eiramine tegelikult töötab?
• Mida meie süsteem päriselt premeerib (NB! Väldi karistamist, sellega käivitad koolitraumad ja emotsioon võtab ratsionaalsuse üle)
📷 Risto Štukert
