“Aga miks inimene kujuneb halvaks või ebameeldivaks juhiks?”
See küsimus jäi mind kummitama ühe mu eelmise postituse kommentaarist, kus Riin Kadarik selle mõtte tõstatas.
Keegi ei saa juhiks „kogemata“. Igaüks on juhiks mingil põhjusel. Olgu selleks vajadus, iha tõestada end, soov aidata teisi või hoopis igatsus tunda end väärtuslikuna, luua muutust, parandada midagi vms. Kui juhtimine kukub halvasti välja, siis on põhjus tihti palju sügavam kui oskuste, kogemuste või tahte puudus. Tihti aga just üritatakse seda erinevate raamatute ja koolitustega lahendada. Sellest paraku ei piisa.
Siin on minu kogemuse järgi juhtide juhi, juhtide koolitaja ja mentorina viis sügavat (ja enamasti alateadlikku) põhjust, miks juhtimine ebaõnnestub või juhtimiskäitumine ei ole päris “meeldiv”:
1. Alateadlik vajadus tõestada end oma vanematele
Paljud juhid (eriti mehed) kannavad endas alateadlikku vajadust olla “isa vääriline”. Või saada lõpuks emalt see tunnustus ja tähelepanu, mida nad lapsena ei saanud. Töö muutub isiklikuks võitlusväljaks – mitte eesmärkide nimel, vaid identiteedi kinnituseks.
2. Samastumine juhi rolliga ehk „juht = mina“
Kui identiteet on täielikult seotud ametinimetusega, ei suudeta taluda kriitikat, muutust ega kaotust. Siis hakatakse juhtima mitte meeskonna, vaid iseenda püsimise nimel. Juhtivaks saab hirm juhi enda seest. Ja see tähendab kontrolli, usaldamatust, mikromanageerimist, türanniks muutumist ja emotsionaalset distantseerumist ning palju muud.
3. Lahendamata sisemised haavad ja varjud
Juht, kes ei ole tegelenud oma emotsionaalsete traumade, varjatud hirmude ja lapsepõlve mustritega, hakkab paratamatult neid projitseerima (ehk üle kandma) oma tiimile. Nõudmised, tunded, ebamõistlikud ootused – need tulevad kihist, mida niisama rääkimise ja õigete juhtimisvõtete koolitamisega ei muuda.
4. Kiindumus võimu ja positsiooni külge
Paljud juhid kardavad kaotada oma „vajalikkust“. Kui nende kalendris pole enam koosolekuid ja nende meeskond töötab iseseisvalt tekib hirm, et „mind ei ole vaja“. Selle asemel, et rõõmustada vabaduse üle, hakatakse looma uusi sõltuvusi, produtseerima probleeme, tootma “jaburdusi”.
5. Ebapiisav kontakt iseendaga – ei teata ja ei huvitutagi sellest, kes ma inimesena olen
Kui juht pole ühenduses oma tunnetega, vajadustega ja väärtustega ning inimlike voorustega, juhib teda automaatpiloot. Teadmatult hakkab ta inimestes käivitama neid mustreid, mida ta ise pole valmis läbi töötama.
Ja siit saabki alguse “halb juhtimine”. Mitte pahatahtlikkusest. Vaid valust, mida pole teadvustatud ja julgetud vaadata.
Kui me tahame paremat juhtimist, siis tuleb alustada juhtide inimeseks olemise mõistmisest. Ja see tähendab süvitsi minemist. Mitte uue tööriistakasti või koolitusega, vaid julgusega küsida kuidas mul nende 5 asjaga on.
Sest kui juht saab enda eri osade ja ajalooga paremini läbi, siis saame me kõik elada paremas keskkonnas.
