Palgatöötajast juhil ja palgatöötajast töötajal on mõlemal tööandjale müüdud 40 tundi. Ei ole rohkem.
Nimelt kohtun aeg-ajalt vastutustundlike juhtidega, kes on pidevalt kättesaadavad kõigi võimalike kanalite kaudu nii õhtutel, puhkuse ajal kui nädalavahetusel. Ka juhtide koolitusel tuleb pea alati meelde tuletada, et kui sa ei suuda koolitusel olla nii, et sa ei peaks meeskonna kõnedele vastama ja vahepeal jooksma neid päästma, siis on midagi juhtimises valesti ja seda enam pead sa keskenduma koolituspäevale.
Vabanduseks kõlab sellisel olukorras : “Aga ma juhina vastutan.” Mõistan seda täiesti, aga näen pea iga päev ka selle lähenemise tagajärgi – läbipõlemissümptomeid, korporatiiväng, tervisehäired ja häired lähisuhetes.
Täiskasvanuna on alati valik meie teha. Igal valikul on erinevad tulemused, aga valik teha ületunnitööd on ka meie. Kõik meie valikud on peas jutustatavate lugude tulemus. Aga neid lugusid saab muuta.
Tõsiasi on see, et palgatöötaja on müünud oma aega 40 tunniks nädalas. Rohkemaks oma aja müüki ei võimalda ka seadus. Kas see peaks üldse olema nii palju, on omaette teema, aga kõik, mis läheb üle selle piiri, on vabatahtlik töö. Saad valida kuidas oma vaba tahet kasutada – tööl või kodus. Iga valik on õige, lihtsalt tulemused on erinevad.
Kui tahad teha vabatahtlikku tööd, tee seda teadlikult. Aga ära nimeta seda vastutuseks, lojaalsuseks ega pühendumuseks, kui tegelikult toidab see kollektiivset väsimust ja pidevat ärevust.
Ja siin on üks oluline tõde, mida me liiga harva endale meenutame:
mitte midagi ei juhtu, kui sa tegeled tööga ainult tööajal. Töö saab tehtud. Asjad liiguvad edasi. Maailm ei kuku kokku, kui sa ei vasta õhtul sõnumile või ei ava puhkusel olles e-kirju. Lood maailmalõpust on vaid meie enda peas nii nagu ka illusioon kontrolli omamisest elu üle.
Juht, kes suudab endale lubada töö lõpetamist tööajaga koos, on tegelikult see, kelle meeskond õpib sama tegema ja me elame kõik oluliselt vähemnärvilisemas maailmas.
