Tänane teema keskendub sellele, kuidas töö võib mõnikord energiat ära võtta ja mida see näitab meie keskendumise kohta.
Oluline on tunnistada, et tööpäeva lõpu seisakus võib viidata töökeskkonnale, mis ei toeta loovust ega paku õiget ruumi kohalolekuks ja keskendumiseks. Töö peaks olema koht, kus me saame kasvada ja panustada, mitte ainult panustada.
Olen õppinud oma teraapia mentorilt, et kui terapeut lahkub seansist rohkem väsinud kui tema klient, siis on ta püüdnud rohkem kui klient ise. See õpetab meile, et meie energiatase peaks olema tasakaalus kogu tööpäeva jooksul – me ei tohiks anda rohkem, kui meil on pakkuda.
Üks praktiline nõuanne, mida jagas endine treener: hinda oma energiataset skaalal 1-10 iga tööpäeva alguses ja lõpus. Ideaalis peaksite töölt lahkuma sama energiliselt, kui tulite, või isegi rohkem. See aitab meil mõista, kui palju me tööl kulutame ja kuidas seda paremini reguleerida.
Hippokratese sõnad: “Enne kui sa kedagi tervendad, küsi, kas ta on valmis loobuma asjadest, mis teda haigeks teevad”, kõlavad töökultuuri kontekstis väga hästi. Sageli püüame “tervendada” töökohal esinevaid probleeme, millest inimesed ei ole valmis lahti laskma, olgu need siis halvad harjumused või negatiivsed hoiakud. Energia, mida me kulutame muutumatute probleemide lahendamisele, võib kiiresti ammendada meie enda ressursid.
Organisatsiooni kontekstis on emotsionaalne sõltuvus sageli takistuseks iseseisvusele. Kui juht keskendub liiga palju “haigetele” või probleemsetele töötajatele, võivad teised meeskonnaliikmed tunda, et nad on unarusse jäetud. Tasakaalu leidmine nõuab tarkust ja eneseteadlikkust.
Kutsun teid üles kaaluma, kuidas teie töökeskkond mõjutab teie energiat ja loovust. Kas teie organisatsioon toetab tervislikku töö- ja eraelu tasakaalu? Kuidas saate oma ressursse paremini hallata, et päeva lõpuks mitte ainult energiat ei säästaks, vaid seda ka suurendaks?
Pilt: DALL-E
