Teen tööd valdavalt Eestis ja eestlastega, aga aina rohkem on mu klientide seas inimesi üle maailma. Eks sellel ole oma loogika, sest minu lähenemine juhtimisele on mõnevõrra teistsugune kui klassikaline organisatsioon julgeb ette võtta. Muidugi on palju organisatsioone, kes seda teevad ka Eestis, aga maailmas laiemalt on muidugi veelgi rohkem. Eriti kõnelemise lavadel, mis üks minu väljundeid tulevikus rohkemgi on.
Eesti organisatsioonide kommentaarid, et “me pole sinu lähenemiseks veel valmis” aeg-ajalt üllatavad mind, sest just Eestis ühe elaniku kohta rohkem start-up-e ning edukaid uusi algatusi, mis on muutnud tolle ärivaldkonna toimimist ja tehes asju väga teistmoodi (alustame kunagisest Skypest, lõpetades tänaste Bolti ja Wise-ga – majandusharud on muutunud nende toimetamiste toel).
Ma loodan, et ühel päeval on Eesti just see, kust juhtimiskvaliteet ka maailma eksporditud saab ning me ei võta üle ameerikalikke lahendusi, mis meie kultuuriruumi ei sobi, vaid loome ise midagi, mis muudaks juhtimise kui ärivaldkonna kuvandit ja lähenemist üle maailma. Nagu üks mu juhtide koolitajast kolleeg Rootsist ütles: organisatsioonidel on aeg muuta viisi kuidas me üksteist korporatiivmaailmas kohtleme.
Eile ehk 29.juunil sai minust paberitega Brasiilia resident. Elan ja töötan ikka valdavalt Eestis, aga selle protseduuri läbimine ning selle dokumendi saamine muutis midagi minus. Peale kohalikust föderaalpolitsei esindusest välja astumist olid asjad, mis mind Brasiilia puhul häirisid (nimekiri on pikk, haha) kuidagi järsku armsad ja omad.
Kuigi tulen Eestisse tagasi juba nädala pärast (2 kuud varem kui algselt planeeritud) ja jätkan tööd paljude klientidega just Eestis, siis miski muutus mu maailmapildis selle ühe dokumendiga. Okei, jah see on paberimajanduse jms tüütu bürokraatia üle justkui võidu saamise karikas, aga siiski… miski nihe rahvusvahelisuse osas ja soovis panustada laiemalt. Eriti tänases maailmas, kus multikultuursete suurorganisatsioonide sisekultuurid on kohati olulisemad kui rahvuskultuuridki.
Igal juhul ülimalt kummaline tunne ja samas avab ju paljusid uksi, mida turistina ei ava. Alustades väga teistsugusest sisetundest kuni õiguseni saada kohalikega sarnaseid võimalusi – näiteks teha tööd Brasiilias või avada kohaliku isikukoodiga kohalike pangakonto jne.
Ehk on see vaid üks samm selles suunas, et eksportida uutmoodi juhtimislähenemine ka maailma? Nagu üks mu järgmise raamatu proovilugejaid mulle kirjutes: “Sinu raamat on kui värske tuulepuhang ruumi, mis on täis vanast juhtimise paradigmast läpnud õhku.”
Aga postituse mõte ei ole järgmist raamatut reklaamida, selle ilmumiseni on veel kuid aega niikuinii ja see kõik ununeb, aga lihtsalt jagada seda mõttearendust, et ehk see “me pole veel valmis” on lihtsalt üks pelgus või hirm tundmatuse ees, millele justkui loa andmisel hakkame märkama oma tegemiste laiemat mõju ja laiema maailma mõju meie tegemistele ehk seda kuivõrd ÜKS kõik on.
