Istud terrassil, päike paitab, ei mingit meili, ei mingit koosolekut. Lihtsalt oled. Ja tunned igavust.
Just seal igavuses sünnivad uued ideed. Me ei loe e-kirju, vaid … puulehti. Me ei plaani projekte, vaid märkame pilvi. Ja äkki… tuleb üks mõte. Üks tunne. Üks uus vaade iseendale, probleemidele uus vaatenurk.
Kui me oleksime rohkem igavuses… oleks maailm loovam. Ja rahulikum. Ja tervem. Ehk kui juhid igavleksid rohkem, elaksime hoopis paremas maailmas. Just nii ütles Joan Corbalan ühel tema süsteemse juhtimise koolitusel. Olen temaga väga nõus! Tegutsemine tegutsemise pärast tekitab pinget, viha ja ärevust.
🎨 Lapsed teavad, et igavus on loovuse uks. Meie täiskasvanud ajudes on see uks kinni scrollimise ja täis kalendri taga. Kui aga lasta endal jälle päriselt mitte midagi teha, tuleb tagasi see sisemine elu, mis pole kellegi teise ootustega üle külvatud ja täis mitte piisavalt hea olemise tunnet..
💡 Aga see pole ainult loovuse küsimus. Süsteemne juhtimine ütleb: iga süsteem vajab tühjust, et ümber häälestuda. Kui kogu aeg täidame kõik vahed tegevuste ja tulemuste survega, ei teki ruumi, kuhu uus saaks tulla. Sellise tõdemuseni jõuavad väga paljud mu kliendid peale pidevat rabelemist ühel hetkel uut otsima asudes.
🧩 Igavus on süsteemi „vahepeatus“, kus vana tähendus on hajumas, aga uus pole veel saabunud. Just seal tekib haavatavus … ja ka potentsiaal. Kui juhil pole ruumi igavuseks, juhib ta enamasti oma alateadlikke mustreid, mitte inimesi ja see ei ole enam juhtimine, vaid juhitamatus.
💬 Küsimused juhina suveks:
Kas ma juhin inimest või lihtsalt hoian masinat käigus?
Kas ma oskan luua ruumi, kus ideed sünnivad… või ainult tulemusi?
Kas ma suudan igavust taluda – enda sees ja oma meeskonnas?
📴 Sel suvel – puhka. Aga rohkemgi veel: ära täida igat hetke enda juurest põgenemisega igasuguste suviste tegemistega. Luba endal igavleda. Sest igavus pole tühjus – see on ruum, kus hakkab midagi uut tulema.
Igavat suve kõigile!
