Mõned on mulle öelnud: „Sinu raamatus on tunda korporatiivängi.“ Alguses tundus see mulle kummaline kommentaar, aga hiljem analüüsides ja samuti oma paljusid 1-1 mentorkliente vaadates, võtan tõepoolest selle “diagnoosi” omaks.
Mitte seepärast, et ma selles enam oleksin nii palju, aga see on minu jaoks väga tuttav ja raamatust tõesti õhkub tolle kogemuse varju. Ja muidugi näen seda igapäevaselt oma klientides – juhtides, spetsialistides ehk inimestes, kes kunagi armastasid oma tööd. Aga nüüd jõuavad 1-1 kohtumisele, sest mingi äng ja ärevus on nende sees.
Korporatiiväng ei ole läbipõlemine ega lihtsalt stress. See on sügav sisemine rahutus, mis tekib siis, kui inimene ei tunne enam, miks ta teeb seda, mida ta teeb. Kui süsteem justkui sööb hinge.
See avaldub mu enda ja klientide kogemuse järgi nii:
🌀 edu on olemas, aga rõõmu ei ole
🌀 tunned, et oled pidevas pinges ja peaks veel veidi pingutama, et lõpuks rahu tunda
🌀 vaatad ringi ja näed, kuidas inimesed ümberringi põlevad läbi, saavad ärevushäireid ja märkad vaikselt samu sümptomeid endaski, aga miskit on nagu veel lisaks sellele
🌀 puhkus ei aita enam, töö-eraelu tasakaalu loengud ja tegevused ei aita enam, sest see pole väsimus – see on sisemine tühjus ja puhates tundub see veelgi hullem olevat;
🌀 tekib ahistuse tunne süsteemi sees – õhku jääb väheks, hingata ei saa
🌀 tekib perspektiivituse tunne: „Kas see ongi kõik?“
🌀 väheneb materiaalsete asjade tähendus ja asutakse otsima midagi suuremat ja olulisemat, aga samal ajal teadmata, et mida ma siis ikkagi otsin
🌀 ja lõpuks ka teadmine, et organisatsiooni vahetamine ei muudaks midagi.
Korporatiiväng paistab olevat hetk, kus inimene saab aru, et probleem ei ole enam töö, vaid see, kuidas ta on end töö kaudu määratlenud. Mitte töö ise, vaid tema suhe tööga ja töötamise mõistega laiemalt.
Et töö pole enam koht, kus ta potentsiaal ja huvid avalduvad, vaid koht, kus ta kaob. Ja just selle ängi ja segaduse all algab peale mõningat sisemist “lammutustööd” midagi uut.
Mitte karjäärinõustamise tasandil, vaid sügaval tasandil, kus hakkame uuesti ühendust looma oma sisemise olemusega ja olemise põhjusega – võiks öelda “hingega”.
2/3 mentorluse kliente ei tule minu juurde, et arendada juhtimisoskusi. Nad tulevad, sest nad ei saa enam aru, kes nad on selles süsteemis. Ja alles siis, kui see äng saab nähtavaks, saab hakata taastuma ühendus iseendaga, tööga, maailmaga.
Korporatiiväng on normaalne inimesena kasvamise kogemus ja vajalik kogemus. Elu näitab, et sel hetkel on aga vaja tuge, sest toimub oma identiteedi ümbermõtestamine, millega kaasneb väga heitlik sisemine protsess.
Luba endal korporatiivängi sattudes kellelegi toetuda – see ei pea olema mina, aga sõnum on sama – teistele toetudes, kes sellest läbi on tulnud, on oluliselt sujuvam kui üksi oma ängi kinni jääda.
