Mind kutsutakse organisatsioonidesse üsna sarnaste teemadega tegelema – usaldus ja vastutus juhtgrupis, koostöös, väärtused, juhtimispõhimõtted jms.
Ja enamasti jõuame vestluses tõsiasjani, et teema, millest räägitakse, ei ole tegelik “teema”. Näiteks kui räägime usaldusest, ei ole küsimus suhtlustehnikates vms. Küsimus on selles, kus ja miks usaldus üldse kaduma hakkas. Ehk inimeste varasemates kogemustes ja suhetes, sageli ammu enne seda konkreetset meeskonda.
Kui tahetakse juurutada väärtusi või juhtimispõhimõtteid, siis tehnikaid nende sõnastamiseks ja rakendamiseks teavad paljud. Aga küsimus ei ole kuidas neid juurutada ja sõnastada pidulikul strateegiapäeval. Küsimus on miks nad ei jää elama.
Ja üsna tihti viivad vastused ebakindluse, turvatunde puudumise ja vanade mustriteni. Vahel organisatsioonis mõne pealtnäha nähtamatu asja tõttu või inimeste endi lugudes. Kuniks neid nähvatele ei too, siis tavapärane juhtide koolitamise loogika ja konsulteerimine ei toimi. Alati on võimalik teha uus töötuba, strateegiapäev, kutsuda järgmine värskendav koolitaja, sõnastada väärtused veidi teise nurga alt ja saada kirja linnuke “tehtud”.
Sel juhul raha koolitus- ja konsultatsiooniäris ringleb, aga muutus jääb sageli tulemata. Asendustegevusena hakkame mõõtma koolituste efektiivsust ja praktilisust, tegema juhendeid “10 sammu kuidas…” jne. Mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et juurteni minek on ebamugav. Oluliselt mugavam on põgeneda ebamugavuse eest koosolekule või uuele koolitusele.
Ja see on koht, kus olen viimasel ajal olnud kahe vahel. Kas jääda sinna, kus pakkuda lahendusi, mida turg niikuinii pakub ja mida ma tean, et ei püsi organisatsioonis elus rohkem kui ehk ühe ärihooaja, aga tooksid mulle koolituskäibega raha sisse või…
…tulla lagedale ebamugavate küsimuste ja tähelepanekutega. Küsimustega, mis ei otsi süüd, vaid sügavat juurpõhjust. Küsimustega, mis ei mahu alati ja kohe nähtavalt „praktilise“ sildi alla. Harjutustega, mis on esmapilgul kummalised, aga raputavad juure tasandil asjad liikuma.
Võib-olla on see minu miinus, et ma vaatan lisaks juhtimiskogemusele ka terapeudi pilguga, kus aus ning julge enese sügaval tasemel tundma õppimise vajadus sõidab üle korporatiivmängud. Terapeudi pilk näeb sageli sinna, kuhu on harjumatu vaadata – elavasse minevikku, mida me ei taha üldse näha.
Kuna mind jälgib palju HR valdkonna inimesi ja muidugi juhte, siis mis on teie arvamus? Kas pakkuda seda, mida küsitakse või minna sinna, mida pole küsitud, aga mis kõrvalt vaadates näkku hüppab, aga mida tajun, et potentsiaalsel tellijal on ebamugav kuulata?
