Kui kaua on üks juht “õige” juht? Millal muutub “mul on veel pakkuda” hoopis selleks, et ma ei oska enam lahti lasta?
Mu raamatus “Juhtimise jalajälg – miks peaks juhtimine olema ajutine” on just see küsimus suurimat poleemikat tekitanud. Juhi ülesanne ei ole jääda igaveseks pukki, vaid kasvatada teisi juhte, kasvatada end rollist välja. Usun seda siiralt ja arvan, et vähemalt juhtide töölepingud peaksid olema ajutised ja maksimum arvuga pikendatavad. Nagu Vabariigi Presidendi ametis on.
Ma tean, et me ei taha sellest rääkida ja seda tunnistada endale, leiame põhjuseid, et miks see mõte minu kohta ei käi jne. Jah, seda teadvustada on ebamugav. Ebamugav juhile, kes peab tunnistama oma ajutisust ja ebamugav töötajatele, kes on harjunud status quo’ga. Ebamugav neile, kes näevad võimu kaotamises nõrkust, mitte arengut. Aga elus on kõik ajutine, ka elu ise.
Aga miks selle ajutisuse tunnistamine nii keeruline on?
Eks põhjuseid on veel, aga klientidega ja kolleegidega töös olen tuvastanud levinuimad:
👉 Hirm kaotada identiteet. Kui ma pole enam juht, siis kes ma olen?
👉 Hirm, et kõik laguneb ehk minu ehitatu kukub kokku. Kas ma olen üldse midagi päriselt loonud, kui see ei suuda ilma minuta eksisteerida?
👉 Hirm, et mind unustatakse, ma pole enam oluline. Kas minu väärtus sõltub ainult mu ametikohast?
👉 Hirm, et keegi teine saab paremini hakkama. Kas ma suudan taluda, kui minu asemele tuleb keegi, kes viib asja järgmisele tasemele?
👉 Hirm, et mul pole midagi uut õppida. Mis siis, kui uue väljakutse ees selgub, et ma polegi nii kohanemisvõimeline kui lootsin?
👉 Hirm, et teised saavad aru, et mu parimad ajad on möödas. Kui ma lahkun nüüd, kas see tähendab, et ma olen kaotanud?
Millal on õige aeg lahti lasta?
✅ Kui energiat kulub rohkem oma positsiooni õigustamisele kui tuleviku loomisele.
✅ Kui inimesed juhi ümber ei kasva enam, vaid seisavad paigal, sest nad teavad, et sina oled alati seal või et nii on alati tehtud ja turvaline on.
✅ Kui juht hakkab üha enam rääkima sellest, mis on olnud, mitte sellest, mis tuleb.
✅ Kui inimesed organisatsioonis ei kasva enam juhi kõrval, vaid jäävad tema varjuks, tööriistaks juhi ambitsioonidele.
✅ Kui organisatsiooni/tiimi areng on aeglasem kui ümbritseva keskkonna ja sektori areng.
Tippjuhid räägivad sageli pärandist. Aga pärand pole see, kui kaua sa ametis oled, vaid see, mis sinust alles jääb, kui sind enam pole. Kas oled jätnud jalajälge, mis kestab ilma sinuta?
Juhtimine on pelgalt etapp, mis valmistab ette järgmise kasvukoha – juhile endale ja organisatsioonile, järgmisele juhile.
Juhi ülesanne on teha oma roll üleliigseks. See on kõige küpsem viis juhtimist praktiseerida – ehitada üles süsteem, mis suudab töötada ka ilma temata. Juht, kes loob enda ümber autonoomiat, vastutust ja vabadust, saab ühel hetkel sisemiste hirmudeta öelda: “Mind pole enam vaja, on aeg edasi liikuda.”
