Igaüks meist tegutseb teatud laiemas kontekstis, mis hõlmab mitte ainult isiklikke ja professionaalseid eesmärke, vaid ka sügavamat eesmärki ja ühendust millegi suuremaga. Vähemalt mina nii usun maailma toimivat. Kuigi see võib tunduda abstraktne, on siiski oluline mõista, et ühendus oma sisemise eesmärgiga ja taju, et meie tegevusel on laiem tähendus, on väga motiveeriv.
See ei tähenda tingimata religioosset või spirituaalset uskumust, vaid pigem teadlikkust ja tundlikkust oma isikliku missiooni ja väärtuste osas. Mina nimetan seda spirituaalsuseks, aga seda ei pea nii nimetama kui see on liiga häiriv mõnele.
Ja siinkohal tuleb ka mängu karjääri teadlik juhtimine. Ehk igaüks vastutab ise oma karjääri ja isikliku elamise-olemise põhjuse leidmise ja juhtimise eest. Ehk vaid inimene ise saab jõuda selleni, et mis asja see tema hing siis ajab.
Karjäär on vaid see, mille kaudu me seda väljendame. Tööalase karjääri kontekstis on aga viimasel ajal väga teravalt üleval läbipõlemise temaatika. Miks, selle üle mõtistklen tulevikus edasi, aga läbipõlemine on meie ümber epideemilist mõõdet võtmas.
Kuid mulle tundub, et tihti lähevad segamini kaks asja – 𝘣𝘶𝘳𝘯𝘦𝘥𝘰𝘶𝘵 ja 𝘣𝘰𝘳𝘦𝘥𝘰𝘶𝘵. Viimast tõlgiksin ma igavlevaks kustumiseks eesti keelde. Kui keegi teab paremat terminit, anna teada.
Nimelt läbi saab põleda kui ollakse põlema läinud. Tikk ei põle läbi kui ta pole põlema hakanud.
Igavleva kustumise puhul ei ole aga põlemist ja kirge – töö lihtsalt ei kõnele ja inimese vaim kustub tasapisi igavuse kätte, ei tehta asju hingega. Tihti näen, et järgi hakkab andma ka keha.
Minu meelest on väga oluline neid kahte eristada, sest nende “ravi” on erinev:
– igavlevalt kustuva inimese ravi on oma enda sügavama isikliku sihi ülesleidmine. Olgu selleks siis esoteeriliselt öeldes hinge ja vaimuga kontakti saamine, mis iganes toetavaid vahendeid tema siis usub ja heaks peab, mis teda loomikult ei tohiks kahjustada.
– läbipõleja ravi on muute aspektide kui töö suurem väärtustamine elus ja enda identiteedi lahti sidumine tööst, teiste identiteetide loomine töö kõrvale (nt lapsevanem, pillimängija, laulja, jalutaja, koeraomanik, aednik, lebotaja vms)
Selleks, et midagi juhtida ja millegagi tegeleda, tuleb enne kaardistada, et kus ma olen. Kui olen tööelus eksinud, tuleb korra seisatada ja vaadata, et kus ma olen. Alles siis saab asuda “ravima”.
