Suvi. Kõik peaks olema kerge, õhuline, puhkustest kantud…
Aga sul on töölaud lookas. Sest pooled puhkavad – sa asendad, katad, reageerid, tood tulemusi mitme eest. Sest arvad, et nii peabki ja see on normaalne, alati on ju nii olnud.
Kas tegelikult ka peab?
📌 Väga okei on see, et puhkuste ajal jäävad paljud tööd lihtsalt ootele. On nagu on. Sa ei tee vähem, aga sa ei pea tegema mitme eest.
Kuidas ennast hoida suvel, kui töö ei kao kuhugi, aga pooled selle tegijad kaovad või on suvised asendustöötajad, kelle vilumus pole kõrge?
Õpi seadma piire. Õigemini – julge seada piire!
👉 1. Arutage tiimis läbi, et mis on “piisavalt hea”.
Suvel ei pea kõik olema tipptasemel. Leppige kokku:
– Millises kvaliteedis teeme asju praegu?
– Mis ootab sügiseni?
– Mille puhul piisab lihtsalt hoidmisest, mitte arendamisest?
👉 2. Töötab see, kes on tööl – aga mitte topelt.
Sul ei ole lepingus punkti, mis ütleb: “puhkuste ajal tee kahe inimese tööd”. Kui oled tööl, tee tööd, prioritiseeri ümber asju ja pane mõned asjad pausile. Kui aitad teisi katta, siis mõistliku ulatuseni – ilma et sa ennast ära kaotaksid. Jah, sind ka asendatakse, kui sa puhkad – ja see ongi normaalne. Aga vastastikkune toetus ei tähenda ohvrit. Koormuse jaotamine ei tähenda, et keegi peab end lõhki tõmbama.
👉 3. Realistlikud tähtajad, realistlik koormus.
Kõik ei pea juhtuma kohe. Väga vähesed asjad päriselt “plahvatavad” kui neid teha augustis või septembris. Küsi ausalt: kas see peab saama tehtud praegu? Või me lihtsalt arvame nii, sest oleme harjunud kõike nüüd ja kohe tegema? See harjumus on enamasti see, mis tekitab stressi? Aga see on lihtsalt enda sees välja mõeldud pinge, et kõik on ülitähtis. Ei ole.
🟢 Me ei pea kangelast mängima ja kõike päästma, kui teised puhkavad. Töö ei ole elu, aga töö toetab elu. Töö ei peaks saama suuremaks kui elu ise.
