Koosolekuid on liiga palju ja koosolekute hea tava dokumentide loomisest ei piisa?
Kui inimene veedab üle 20% oma ajast koosolekutel, on Peter Druckeri sõnul organisatsioon haige. Olen temaga nõus.
Koosolekuid peetakse tihti selleks, et “hoida kätt pulsil”, “jagada infot” vms. Aga tihti on koosolek hoopis viis põgeneda iseenda ja oma vastutuse eest. Mida rohkem ja suuremaid koosolekuid, seda väiksemaks muutub üksikisik.
Koosolekurohkus on sümptom süsteemist, kus turvatunnet otsitakse tegutsemisest, mitte kohalolust. Süsteemist, kus kiire olek on saanud identiteediks ja uhkuse allikaks – võidab see, kellel on rohkem Teamsi linke kalendris, vähem lõunapause ja rohkem läbipõlemise kogemusi.
Küsimus on aga sügavam: kas me kohtume, et midagi luua või selleks, et vältida tühjust ning hirme, mis tekivad vaikuses ja mõtlemises?
Kaks lihtsat, aga keerulist praktilist sammu:
– Tekita tühimik kalendris. Vähem kui 20% tööajast koosolekutel – rohkem aega mõelda, kuulata ja näha tervikut.
– Vaata ausalt, mida Sa koosolekutel väldid. Tihti on seal peidus hirm üksinduse, hinnangu või ebapiisavuse ees.
Muidugi on nende kaheni jõudmisel vaja teadvustada midagi, mis on nähtamatu – töö tähendus, tegutsemine/olemine, hirmud ning ebakindlused ja palju muud.
Kuid kui organisatsioon tahab päriselt muutuda, tuleb hakata muutma mitte koosolekute arvu, vaid nende tähendust. Järjekordne “koosolekute hea tava” ei toimi, kui tähendus sügaval tasandil on teadvustamata.
Koosolek on liitsõna koos+olek. See saab väärtust luua alles siis, kui inimesed on iseendaga kontaktis ja valmis päriselt kohal olema, koos. Ja seda muutust ei tee protsesside kaudu. Seda tehakse teadlikkuse kaudu.
Kui koosolekud muutuvad rituaaliks, mitte päris-olemiseks, on aeg midagi muuta. Mitte kalendris, vaid teadvustamises. See on töö, mida ma teen juhtidega ühel või teisel moel iga päev – et koos olemine muutuks väärtust loovaks, mitte rituaalseks vältimiskäitumiseks.
