See on isikliku vaimsuse puudumine. Ka organisatsioonides. Ja ma ei räägi religioonist. See pole ka pelgalt vaimsuse puudumine, vaid suisa vaimsuse kartmine ja kartusest tulenev häbimärgistamine.
Me räägime ärevusest, läbipõlemisest ja tähenduse kadumisest, pĂĽhenduse langusest. Aga me ei räägi sellest, et meie hing on jäänud kõrvalvaatajaks. Sõna hing on isegi midagi, mida me ei taha kasutada. Liiga esoteeriline, liiga libameditsiin. Ometigi me teeme asju hingega, oleme hingetud, hingame, hing läheb seest välja. Irooniline, eks ole? Kõik viitab hingele – ainult hing ise on kadunud.
Ja kui hing puudub, siis ei aita enam ĂĽkski strateegia, coaching, mentorlus, teraapia ega uus (kohalik oma)valitsus.
Kui hing on kõrvale jäetud, juhib meid mõistus, hirm ja kontrollivajadus. Kui hing (ärikeeles pühendumine, tähenduslikkus) naaseb peale ego küpsemist, sünnib kohalolu, tähendus ja tõeline juhtimine inimene-inimene tasandil. B2B ja B2C muutub H2H-ks.
Ja ma ei räägi kindlasti mitte religioonist! Vaid sisemisest kontaktist millegi suuremaga kui meie ego. Sellest, mis annab mõtte, kui töö, edu ja tulemus enam ei kanna või asume otsima “töö tähenduslikkust”.
Hing on jäetud kirikutele umbes 1650.aasta kanti ĂĽhe dokumendi alusel, keha jäeti tol hetkel ĂĽlikoolidele. Aga religioonist enamik ei leia “kodu” ja ausalt, sageli on see ka mõistetav. Tõeline isiklik vaimsus ei vaja vahendajat või dogmasid, eriti pealesurutuid, millega paljud ajaloos kokku on puutunud ja seetõttu ehk ka pelgliku suhtumise vaimsusesse saanud.
See vajab kohalolu ja kontakti iseendaga. Esmapilgul kasvõi sisetunde usaldamist ja kuulamist, emotsioonide märkamist, sisemise kaika paikasaamist, uskumuste ja projektsioonidega tööd, ohver-kontrollija-päästja kolmnurgast välja tulemust jne. Kui see kontakt iseenda sees toimuvaga puudub, hakkame otsima asendusi:
– Karismaatilisi juhte, kes ĂĽtlevad, mida uskuda ja teha.
– SĂĽsteeme, mis lubavad turvatunnet.
– Edu, mis peaks tooma rahu, aga toob hoopis ärevust.
Sama muster kordub praegu ka valimistel.
Me ei vali ideid, vaid päästjaid.
Neid, kes lubavad, et “nüüd saab korda”.
Kui meil puudub ĂĽhendus iseendaga, anname oma jõu ära – juhile, parteile, liidrile, sĂĽsteemile. Ja pärast tunneme end reedetuna.
Tegelikkuses reedame ainult iseennast. Nii nagu ma tegelikult vägagi praktilistel juhtimiskoolitustel ikka kordan: “Juhtimine algab sealt, kust algab teadlikkus. Ja teadlikkus algab hetkest, mil lõpetame teiste päästmise ja hakkame vaatama iseendasse. Juhi peamine tööriist on tema ise.”
Vaimsus pole luksus ega “pehme teema”.
See on ĂĽhiskonna ja organisatsioonide toimimise eeltingimus.
Kui me ei taasta sidet iseendaga, siis otsime päästjaid igavesti.
👉 Mis on sinu jaoks tõeline vaimsus ja mis on selle praktilised väljundid sinu jaoks?
Plaanin järgmises raamatus seda rohkem lahata just praktilise juhtimiskogemuse vaates ja iga kaasarääkimise eest olen väga tänulik!
