Aasta vahetumine on miski, mis paneb paljusid mõtlema uue aasta plaanide, soovide ja sihtide peale. Peale u15 aastat eri müügi- ja teenindusüksuste juhtimisega tegelemist, pole ma enam isiklikus elus suur eesmärgistamise fänn, sest see kordab tihti human-doing osa human-being asemel.
Küll aga võib seda new-year-new-me asja võtta kui head võimalust mõelda, et millisena ma tahan end igapäevaselt tunda? Milliseid kogemusi saada elus ja mida selleks vaja on teha? Millisena tahan kogeda oma suhteid kodus, tööl ja iseendaga? Millisena tahan kogeda elu tervikuna? Kuidas ma tahan olla? Mida ma enam teha ei taha ja olla?
Paljude jaoks on aastavahetus muidugi teisejärguline ning olulisem on isiklik sünnipäev kui vahekokkuvõtete teetähis. Eks kogu see konseptsioon teha vahekokkuvõtteid võib minna ühel hetkel üle piiri ja endale seatud sihtide ja eesmärgkide juures tekitame kõrvaltoimetena süütunde ja häbi, et ei ole siiski oma eesmärkide suunas liikunud piisava kiirusega. Tihti juhtub nii nende sihtidega, mis on justkui kellegi teise jaoks millegi tõestamine, näitamine, tegemine, olemine.
Olgu see siis aastanumbri vahetamine (eluaasta või kalendriaasta), pööripäev või kvartalivahetus või muud olulised sündmused elus, siis tihti soovivad inimesed saada mingit rahu, korda ja selgust oma ellu.
Otsitakse isegi tasakaalu. See on minu jaoks alati kummaline tundunud. Tasakaal on ju seisak. Selleks, et miski oleks tasakaalus, ta seisab. Elu aga ei seisa kunagi. Ehk on see hoopiski harmoonia ja rahu, et tulla toime elu toimumisega iseennast seejuures kaotamata?
Minu 2026.aasta visioonipilt just seda kirjeldabki – tuua läbi iseenda midagi siia maailma, mida seni pole veel toodud. Ehk lühidalt: luban elul läbi minu toimuda ja tulen oma pean-tahan-soovin jutuga eest ära.
Siikohal meenub Meelike Saarna üks mõte, mida tema raamatus „Kahe südamega tüdruk“ üks tegelane teisele ütles:
“Tead, isegi kui sul õnnestuks oma elu – nagu sa ütled – korda teha, kõik oma kohale asetada, klaariks mõelda, on see klaar vaid selleks hetkeks, see on selle tunni või selle päeva selgus. Aga siis tuleb uus päev, uued asjad, uued inimesed, ideed, mõtted, lõhnad, paigad… ja see muutub, nihkub. Sa koged kord pettumust, kord valu, kord rõõmu ja su otsitud selgus on alati ainult möödunud selgus, eelmise hetke oma, mis praegu enam ei kehti. “
Niiet olgu su elus siis aasta vahetamisel plaane tehes küpsust teada ja märgata, et elu pole kunagi valmis ega küps ja et me oleme lihtsalt vahel elul ees oma konseptsioonididega sellest, et kuidas ta peaks olema, aga ei ole. Me oleme igal hetkel ja alati täiuslikud, aga mitte lõpetatud.
Ilusat juba praegu perfektne olemist hoolimata sellest, et vahetub aastanumber!
Ahjaa, sel teemal mõtiskleme Reelika Jeferjeviga meie podcasti “Juhtimine juhtimiseta” 163.osas. Tule kuula või vaata meid endale sobivas heli- või videokanalis.
