Minu elus oli see pildil kirjeldatud päev umbes aasta tagasi. See muutis mu vaadet, olekut ja enesetunnet 180 kraadi. Kuigi arvasin, et ka enne oli enam-vähem ok, siis tagant järgi tagasi vaadates saan aru, et sellele eelnes väga pikk periood valu, kurbust, paineid, vihast mässu enda ja teiste osas, mida enamasti rõõmumaski taha peitsin. Sest rõõmus olek on sotsiaalselt oodatud norm ja seeläbi saavad meist tihti teesklejad, kes oma pideva tegutsemise, rõõmu ja saavutustega üritavad ka endale teeselda, et kõik on hästi. Aga kui see päev kätte tuleb, mil saad aru, et tegelikult oled sa piisav, sest “Nii on. On nagu on.”, siis see vabanemine on meeletu. See raputab või õigemini laseb langeda kergusega kõigel omale kohale.
Tagant järgi saan aru kui kinni ma olin, aga tol hetkel tundus ka endale, et on täitsa okei. Kuniks ühel hetkel saad aru, et ei ole. Muutumine toimub siis kui mittemuutumine on piisavalt valus. Muidugi kukun aeg-ajalt kohta, kus kahtlen, kas ma ikka olen piisav ja hea ühe või teise asja, inimese, olukorra jaoks. Aga need on vaid põgusad hetked ja kui oled sealt juba väljas käinud, siis tead uuesti teed välja.
Sa ei ole su mõtted, sa ei ole su tunded, sa ei ole su keha – sul on sul mõtted, sul on su tunded, sul on su keha. See on väga oluline vahe, et kas samastad end oma keha, mõtete ja tunnetega või saad aru, et need lihtsalt on sul.
Elu on lihtsam ja imelisem kui me arvame. Alati on valik – saad muuta kas olukorda ennast või suhtumist.
