Usun, et paljudel LinkedIn kasutajatel ning eriti neil 1% kasutajatest, kes regulaarselt postitavad ja oma valdkonna teisi tegijaid näevad, tundub, et see kõik on siin platvormil lihtsalt enesemüük.
Kes kasutab selleks turunduslikku haavatavust (mul-oli-valus-tulin-välja-nüüd-õpetan-teisi), ultrategusust (võta-vastutust-tegutse-eesmärgista-ole-efektiivne-võida-vastuta) või otsin-potentsiaalseid-kliente-läbi-kavala-küsimustiku või mõnd muud viisi. Müügikõrvad on ikka sealt tagant nähtavad.
Keegi ütles kunagi hästi, et kui Jeesuse ajal oleks olnud sotsiaalmeedia, ei teaks me sellest tüübist midagi, sest infomüra tõttu ei eraldu terad sõkaldest. Eks ma olen ju ise ka siin üks samasugune ja tekib küsimus, et miks üldse siin olla? Mul käib see mõte läbi regulaarselt, aga siis jälle tuleb klient, kes ütleb, et on mind jälginud ja minu mõtted on andnud talle julgust endaga tegeleda või oma meeskonnas uut mõttelaadi juurutada. Siis tuleb taas tuhin edasi jagada. Kui saad aru, et oled teise inimese maailma pisut uut sära toonud, siis tekib endalgi uus sära.
Hoolimata sellest, et järgmisel hetkel otsustatakse selles organisatsioonis jätta inimesed tagaplaanile ja muudetakse see tulemusmasinavärgiks, murtakse psühholoogilist kokkulepet, koristatakse lahkujate järel tuba ja täidetakse uute tulemusjuhtimistehnikatega. Aga siis oled neile pettunutele kuulajaks ja näed, et su lihtne olemasolu päriselt aitab kellelgi mingist august elus läbi tulla. Tekib jällegi sära.
Eile taas selles demotivatsiooni augus olles, kus kogu terapeutidest-coachidest-mentoritest-arengupartneritest-koolitajatest-misiganesnimetusest ja neile omakorda suuremat kliendibaasi lubavatest linkedingurudest täis laetud LinkedIn-ile mõeldes, võtsin teema abikaasaga üles ja ta ütles midagi väga ilusat:
Kui maailm on pilves nii otseses kui ka sügavamas tähenduses, kus kurjus näib levivat kiiremini kui headus, võib üksainus täht taevas tunduda tühine ja jõuetu. Ometi piisab vahel just sellest ühest valguspunktist, et keegi teine julgeks süttida. Ja siis veel keegi. Kuni ühel hetkel ei ole taevas enam üksik täht, vaid tähtede konstellatsioon, ning maailm näib juba märksa helgem ja selgem.
Mitte selleks, et kuulutaks end valguse toojaks või järjekordseks „valgustunuks“, kes teab, kuidas teised peaksid elama. Vaid selleks, et samm-sammult, vaikselt ja ausalt jagada seda, mis ennast inspireerib. Seda, mis toob endasse sära.
Sest nii, märkamatult ja ilma suure kärata, võib maailm muutuda. Ühe valgussähvatuse, ühe inimese, ühe jagamise kaudu korraga. Ja seda mitte seepärast, et teisi paremaks teha, vaid lihtsalt oma sära jagamine annab endale ka sära tagasi tumedas taevas.
Tõepoolest. Sest mida muud teha? Mitte jagada ja hoida oma seisukohti endale? Kõlab nagu ka egoistlik. Pigem sütitada, isegi kui süttimine ei muuda kohe maailma. Piisab ühest inimesest, et liikuda järgmine samm ühiseks inimkonnaks olemise poole.
