Töölt lahkumine ei toimu vaid siis kui meil on viimane päev ja saadame kirja oma gmaili või hotmaili aadressiga, mille kaudu saab edaspidi ühendust või kui sööd kolleegidega viimast korda kooki.
Töölt lahkumine toimub sageli oluliselt varem. Kuid või isegi aastaid varem.
Mis arvad kui palju inimesi on vaimselt või emotsionaalselt oma töölt ammu lahkunud, aga füüsiliselt (ja heal juhul intellektuaalselt) ollakse tööl? Ma julgeks öelda, et enam kui pooltel juhtudel ollakse töölt lahkunud isegi siis kui pealtnäha tundub, et ei olda lahkunud. Miks muidu tegeleme pühendumise teemadega, vastutuse tõstmise teemadega, “motiveerimisega” jms? Seda on uuritud ka teadusuuringutes, mis kinnitavad, et töötaja pühendumuse ja motivatsiooni langus võib viia varajase emotsionaalse lahkumiseni, isegi kui füüsiline kohalolek töökohal jätkub. Langeb initsiatiivikus, osalemine meeskonna tegemistes, efektiivus jne.
Tean seda omast kogemusest, et töölt lahkumine toimub tavaliselt 6-12 kuud enne füüsiliselt lahkumist ja seejärel üritame asja ilusamaks teha enda jaoks ja leida motivatsiooni, sümptomitena näiteks kurta palga üle või millegi muu üle. Olen näinud ka palju seda, et ollakse töölt lahkunud, aga füüsiliselt tehakse endiselt tööd ja ei olegi plaani päriselt ära minna. Erinevat hirmude ja pealtnäha valikuvõimaluste puudumise tõttu.
Kuid selleks, et probleemi lahendada, on vaja sellele ausalt otsa vaadata esmalt. Kui palju oleks meie maailm teistsugune kui vaataksime ausalt otsa asjadele ja tunnistaksime asjade kaduvust ja ajutisust ning ei üritaks tõestada midagi, mida tegelikult ei ole? Kusjuures aususe teemal kuula podcast “Juhtimine juhtimiseta” 130.episioodi ehk täna ilmunud episoodi.
Mulle tundub, et töötajaskonnas üleüldiselt on väga suur osa neid, kes füüsiliselt küll teevad tööd, kuid emotsionaalselt seost ei ole oma elukutsega. Ehk elukutse ei ole elu kutse nende jaoks.
Usun, et inimeste vahel igas valdkonnas oleks oluliselt vähem pingeid, kuid me iseenda elu kutse päriselt üles leiaksime, aga enne seda julgeksime ka vaadata otsa tõele, et ehk tänane elukutse ei olegi minu elu kutse ja julgelt asuksime tegutsema.
Mis sina arvad – kui suur osa inimestest ei ela tööl oma elu kutsumust? 50%? 70%, 10%? Mis on need sümptomid, mis seda näitavad?
