Mõnikord isegi üritame varjata, et tegeleme spirituaalsusega. Organisatsioonide kontekstis tundub see mõnikord täiesti välistatud olevat ja mõne meediamaja hinnangul on ka kõik, mis läheb mõõdetava mõtlemise tasandilt eemale, uhhuu.
Kui see nii on, siis mina olen küll uhkusega uhhuu. Uhkusega, sest ma arvan, et mul on rohkem kui vaid mõtlemine ja loogika. Mis mul ka endiselt muidugi alles on ja spirituaalsusega tegeledes ära ei ole kadunud.
Lisaks on mul keha, mul on emotsioonid, mul on hing (spirit), ma olen osa millestki suuremast (vaim).
Kogen, et vaim mõnikord tuleb peale, mõnikord mitte. Mõnikord teen asju hingega, mõnikord mitte. Keha ka vahel teeb imelikke asju ja tuju ehk emotsioonid kipuvad ka vahel liigselt häirima. Ehk miskit on siiski rohkem kui mõtlemine, loogika ja analüüs – meil on keha, mõtted, emotsioonid, hing ja vaim kõik olemas. “Holistiliselt” kui uhhuu-valdkonna termineid kasutada.
Nii nagu päike oli olemas ja mõjutas inimesi enne kui teadlane suutis ära kirjeldada ja mõõta, et mis ta on ja miks ta on. Mõjutas ta ikka, isegi siis kui ei saanud veel mõtta või näppu peale panna, et mis ta täpselt siis ikkagi on.
Me kõik oleme seotud vaimsusega, hingega (teeme näiteks asju hingega või pingutame “kogu hingest”), samuti räägime, et energia on otsas. Aga siis kui keegi hakkab rääkima energiatest, siis tuleb külmavõdin peale ja uhhuu-sildistamine on väga kerge tulema.
Kuid kas hirm vaimsuse ja spirutuaalsuse ees ei tule mitte hirmust tundmatuse ees?
Hirmust selle ees, et ehk saamegi millesktki teadlikuks. Saame teadlikuks ja siis hakkame asju nägema teisiti. Hirm selle ees, et ehk kõik see, mille nimel olen nii palju pingutanud, ei olegi enam mu jaoks oluline ja hingega kooskõlas. Võib-olla ma ei teegi asju hingega või ei tulegi vaimu peale, et midagi ellu viia? Ja me ei taha seda tunnistada, sest kardame muutust.
Hirm, et mida teised arvavad. Mida isa ütleks või ema arvaks? Kas mu suhted üldse püsivad siis?
Parem ei tegele selle uhhuundusega ja elan oma oravarattas edasi. Tulen lihtsalt toime igapäevaeluga ja midagi ju pahasti ei ole, aga samas hästi ka nagu ei ole. Hing nagu ei ole rahul, aga selle uhhuunduse eest hoian küll eemale! Tuntud saatan on ikka parem kui tundmatu saatan 🙂
Kui sul on hing sees, siis on sul spirit ehk sa oledki spirituaalne olend. Nüüd on vaja vaid aru saada, et mille pärast see hing sees on. Ja see ongi töö iseenda taasleidmisega, mida võime nimetada enesearenguks, vaimsuseks, spirituaalsuseks või uhhuuks.
Kui hing on sees ja hing on eluga rahul ja see on uhhuu, siis ma olen uhkusega uhuu ja olen inimestele toeks läbi teraapia, koolituste ja mentorluse oma hingega ühenduse saamisel. Ka juhtimiskoolitusesse toon aina rohkem neid aspekte sisse. Sest kui inimene pole tervik iseendana, ei saa me ka organisatsiooni tervikut aduda ja tervikut juhtida, rääkimata teistest inimestest.
