Minu viimaste päevade heitlus – kõik on olemas, aga ikka on nagu midagi puudu.
Olen selles olnud ka varem ja alati seejärel mingisse järgmisesse kvalitatiivsesse tasandisse jõudnud. Alati on olnud selleks toeks kellegi öeldud lause või loetud mõte. Sel korral oli toeks vestlus elukaaslasega.
Kurtsin, et ma olen kõik saanud, mida ma tahan elus. Mul on olemas suurepärane kodu, armastav kaaslane, lemmikloomad, rahaline turvatunne, mõttekaaslaste ring, pere, reisid, tervis, tööalane eneseteostus jne.
Aga kõiki neid asju ühendab üks – need on kaduvad. Kõik see kaob kui mitte enne, siis hetkel kui ma suren. Ehk see “kõik on olemas” ei ole püsiv väärtus. Ja just sel põhjusel tekib meil ka aeg-ajalt küsimus, et “Mis selle asja mõte on?”.
Minu heitluse peale ütles mu abikaasa:
“𝘒𝘢𝘴 𝘴𝘢 𝘰𝘭𝘦𝘥 𝘮ä𝘳𝘨𝘢𝘯𝘶𝘥 𝘮õ𝘯𝘪𝘬𝘰𝘳𝘥, 𝘦𝘵 𝘬𝘶𝘪 𝘰𝘭𝘦𝘥 𝘬𝘶𝘴𝘬𝘪𝘭 𝘵𝘶𝘮𝘦𝘥𝘢𝘴 𝘷õ𝘪 𝘩ä𝘨𝘶𝘴𝘦𝘴 𝘬𝘰𝘩𝘢𝘴 𝘰𝘮𝘢 𝘦𝘭𝘶𝘴 𝘫𝘢 𝘴𝘪𝘪𝘴 𝘬𝘦𝘦𝘨𝘪 ü𝘵𝘭𝘦𝘣 𝘮𝘪𝘥𝘢𝘨𝘪, 𝘮𝘪𝘴 ä𝘳𝘢𝘵𝘢𝘣 𝘴𝘶 𝘴𝘦𝘦𝘴 𝘯𝘢𝘵𝘶𝘬𝘦𝘯𝘦𝘨𝘪 𝘮𝘪𝘯𝘨𝘪𝘵 𝘴ä𝘳𝘢, 𝘴𝘪𝘪𝘴 𝘬𝘶𝘪 𝘱𝘢𝘭𝘫𝘶 𝘴𝘦𝘦 𝘷õ𝘪𝘣 𝘵𝘰𝘭 𝘩𝘦𝘵𝘬𝘦𝘭 𝘵ä𝘩𝘦𝘯𝘥𝘢𝘥𝘢. 𝘝𝘰𝘵 𝘴𝘦𝘥𝘢 𝘴𝘢 𝘮𝘶𝘭𝘭𝘦 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶𝘣 𝘰𝘮𝘢 𝘦𝘳𝘪𝘯𝘦𝘷𝘢𝘵𝘦 𝘱𝘳𝘰𝘧𝘦𝘴𝘴𝘪𝘰𝘯𝘢𝘢𝘭𝘴𝘦𝘵𝘦 𝘳𝘰𝘭𝘭𝘪𝘥𝘦𝘨𝘢 𝘵𝘦𝘦𝘥𝘬𝘪. 𝘚𝘢 𝘢𝘯𝘯𝘢𝘥 𝘪𝘯𝘴𝘱𝘪𝘳𝘢𝘵𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯𝘪. 𝘝ä𝘩𝘦𝘮𝘢𝘭𝘵 𝘯𝘪𝘪 𝘮𝘶𝘭𝘭𝘦 𝘵𝘶𝘯𝘥𝘶𝘣, 𝘦𝘵 𝘪𝘯𝘪𝘮𝘦𝘴𝘦𝘥 𝘵𝘢𝘨𝘢𝘴𝘪𝘴𝘪𝘥𝘦𝘴 𝘴𝘶𝘭𝘭𝘦 ü𝘵𝘭𝘦𝘷𝘢𝘥. 𝘚𝘦𝘦 𝘰𝘯 𝘱ü𝘴𝘪𝘷 𝘷ää𝘳𝘵𝘶𝘴 – 𝘪𝘯𝘪𝘮𝘦𝘯𝘦 𝘢𝘯𝘯𝘢𝘣 𝘫ä𝘳𝘨𝘮𝘪𝘴𝘦𝘭𝘦 𝘪𝘯𝘪𝘮𝘦𝘴𝘦𝘭𝘦 𝘦𝘥𝘢𝘴𝘪 𝘴ä𝘳𝘢, 𝘦𝘵 𝘵𝘢 𝘴𝘢𝘢𝘬𝘴 𝘦𝘭𝘶 𝘷𝘢𝘢𝘥𝘢𝘵𝘢 𝘢𝘷𝘢𝘵𝘶𝘥 𝘴𝘪𝘭𝘮𝘢𝘥𝘦𝘨𝘢 𝘫𝘢 𝘰𝘮𝘢 𝘩𝘪𝘯𝘨𝘦 𝘴𝘪𝘪𝘯 𝘢𝘳𝘦𝘯𝘥𝘢𝘥𝘢.”
Jäin seepeale mõtlema, et seekordne mis-on-elu-mõte-identiteedikriis on kriis minna üle järgmisele arenguastmele: eneseteostusest teiste eneseteostusele kaasaaitamisele ehk eneseülesusele, mida ka Maslow nimetas kõrgeimaks vajaduseks.
Kõrgeim ei ole mitte eneseteostus, vaid eneseülesus, kus tegeletakse püsivate väärtustega, kus fookus on andmisel, sest on midagi anda. Tegeletakse nende väärtuste arendamisega, mida tahad vastata oma viimasel elupäeval küsimusele: “Kes ma olen inimesena olnud ja kelleks saanud?”
Mina tahan sellel viimasel päeval vastata: 𝐩𝐨𝐬𝐢𝐭𝐢𝐢𝐯𝐧𝐞, 𝐢𝐧𝐬𝐩𝐢𝐫𝐞𝐞𝐫𝐢𝐯, heatahtlik, tänulik, armastav, aus, empaatiline, harmooniline, sügav, ennast pidevalt arendav, alandlik mõistmaks, et olen millegi suurema osa kui vaid inimelu, kaastundlik. Ehk see, mis annab meile hinge arengu ja hinge eneseväljenduse kontekstis väärtuse.
Ehk lühidalt – need püsivad väärtused tunduvad olevat seotud andmisega. Kuid andmisega siis kui sul on midagi anda ehk sa oled saanud. Algatuseks näiteks oma elusündmused vastu võtnud sellisena nagu nad on ja pööranud küsimuse “Miks see minuga juhtus?” küsimuseks “Millised inimeseks aitab see sündmus mind kujuneda?”. Asjad ei juhtu meiega, vaid meie jaoks, et õpiksime ja rakendaksime püsivaid väärtuseid.
