Hea podcastipartner Reelika Jeferjev pani mind hiljuti mõtlema ühe minu eelneva postituse kommentaaris. Ta jagas oma tähelepanekut, et südametunnistus võib olla kahe teraga mõõk. Et on olemas moraalne südametunnistus – ühiskondlikest normidest, uskumustest ja lapsepõlve ootustest tingitud sisemine hääl.
Ja siis on hingeline südametunnistus – vaiksem, aga selgem tunnetus, mis kõneleb sügavamast tõest, isegi kui see ei vasta ootustele välises maailmas.
See mõte jäi mu sisse keerlema. Just äsja, teema jätkuks, ühe koolituse käigus, tõstatas osaleja küsimuse moraalist. Ja ma vastasin läbi kogemuse kui teooria, et moraal ei ole alati mõistuse jutt. Et see, mida me peame „moraaliks“, ei pruugi alati olla kooskõlas südamega. Mõnikord hoiab moraalitunne meid kinni süüs ning ei lase meil olla vaba. Ei lase meil olla voolamises, vaid õigena paistmises ja õigete vastuste andmises.
Aga mis on siis moraal, kui vaadata seda akadeemiliselt?
📘 Moraal on arusaam sellest, mis on õige ja vale, hea ja halb, kohane ja sobimatu käitumine. See põhineb ühiskonna normidel, kasvatuse ja religiooni mõjul ning kultuurilisel kokkuleppel, mis justkui ütleb, kuidas peab olema.
Ehk moraal pole pelgalt isiklik tunne, vaid normatiivne süsteem, mis ütleb, mida teha tuleb, mis on õige, mis vale ja kuidas asjad täpselt peavad olema. Moraal motiveerib käituma „õigesti“, sageli ka siis, kui see ei ole kooskõlas inimese enda tõega, sisetundega, intuitsiooniga, hinge olemusega – you name it.
🎭 Aga hingeline südametunnistus ei ürita midagi tõestada või anda õiget ja ootuspärast õpikuvastust. Ta ei räägi hirmu või süütunde keeles. Ta lihtsalt ütleb:
„See on minu tee.” või “See pole minu tee!” Ja sealjuures ei pruugi asi olla üldse loogiline, analüütiliselt selgitatav ega ka mitte mõistlik.
Olgu meil igaühel oskus ja julgus teha vahet elul, mida juhib moraalne kompass, ja elul, mida juhib hingeline selgus.
Kus on sinu südametunnistus täna?
Moraali teenistuses või hinge?
