Koolitajana puutun pidevalt kokku paljude uute inimestega ja see tähendab seda, et palju on ka nö tutvumise osa (kes sa oled, mis on sulle oluline jne). On üks murettekitav teema, mida isikliku kogemuse tõttu vast ohukohana rohkem märkan ja millest on Nekrassov päris palju kirjutanud. See teema puudutab liigset armastust oma laste vastu, üldiselt emade poolt – liigne emaarmastus.
Hoiatan emasid kohe, et see postitus võib minna vastuollu osade Sinu seniste väärtustega, aga tagajärgedest räägin isikliku kogemuse toel ning tuginedes Nekrassovi poolt väga hästi sõnadesse pandud lähenemisele.
Kui kirjutasin oma ema matusteks 5a tagasi jutlustajale ülevaadet tema elust ja suheldes selle raames mitmete inimestega, tundsin rõõmu ja heameelt, et tema jaoks olin kõige olulisem väärtus elus mina. Mis saaks selles ometi valesti olla? Oleme ju harjunud mõtlema, et ema jaoks on tema laps(ed) kõige suurem väärtus ja elu mõte. Ei ole just harv kui kuuleme vastsetelt lapsevanematelt, et “nüüd on mu elul mõte.”
Aga kas see pole mitte kurb kui elu saab mõtte alles siis kui keegi teine su ellu tuleb… laps, partner, parem ülemus jne? Kus on siis SINU elu mõte? Kusjuures holistilises maailmavaates on sigimatus tihti seotud sellega, et enesearmastusega on mingi asi lahendamata ja enne ei anta sulle teisele hingele võimalust temale arengukeskkonda luua kuniks sul endal teema lahendamata on. Mõnikord ei tule isegi (uut) partnerit silmapiirile enne kui pole õpitud nautima olemast üksi, iseendaga ja iseennast siiralt armastama. Tingimusteta.
Kui lapsevanema jaoks saab lapsest tema elu mõte, siis on see üks ütlemata ülekohtune asi lapse jaoks ja laps asub elama vanema elu. Kõik need unistused, mida laste kaudu välja elatakse (sh hoolitsuse unistus, “mees majas” unistus). Väga tihti on meie kultuuriruumis see seotud just emadega. Aga muidugi ei pruugi.
Mitte kunagi ei saa olla keegi väärtuslikum kui sina ise, seejärel võiks väärtuste hierarhias järgneda lähisuhe, kodu ja alles seejärel laps(ed). Laps on sündinud siia maailma ellu viima oma missiooni. Selleks vajab ta eeskuju, eeskuju väärtustamaks iseennast, väärtustamast paarisuhteid, kodu. Kui ta neid ei oska väärtustada ja ema on ta psühholoogiliselt vallutanud (terapeutide sõnavaras on need lapsed “psüühiliselt sündimata”), siis ei õpi ta looma ja hoidma iseend, oma lähisuhteid ja kodust saab vaid teistele näitamise objekt, et teised kinnitaksid sinu väärtust kasvõi läbi ilusa kodu. Käidud tee mulle ning kui lugesin Nekrassovi “Emaarmastus” raamatut, läksid ka minu enda tolle eluetapi puzzletükid paika.
Iseennast väärtustama olen õppima hakanud alles nüüd (ma olen 38 aastat vana!), lähisuhetes olen teinud asju ja käitunud viisil, mis on lapsik (psüühiliselt sündimata), koduga tegelemine on olnud asendus iseendaga tegelemise ees ja küll oli tore kõikidelt külalistelt kuulda, et kui ilus kodu mul on. Tundsin end kohe märksa väärtuslikumana. Alles nüüd saan aru, et kodu on MINU ENDA kindlus. Rääkimata tööl tubli olekust ja kõik need muud saavutuse-tehtu-kihid, mis egole niiväga meeldivad 🙂
Kas teate, et need mehed joovad/narkotavad üldiselt rohkem, tõmbavad ringi, kaklevad teistega (füüsiliselt või vaimselt, kuni sõdadeni välja), kelle kodus on tema olnud ema jaoks väärtus number 1. Tihti on need lapsed ka ema jaoks vaimselt mehe rollis/positsioonis. Aga muidugi saab sellest välja. Kõik algab teadvustamisest, andestamisest, tänulikkusest… Aga asja juurde tagasi…
Ja nii muster läheb edasi: naine muutub peale lapse sündi emmeks ega pole partnerile naine. Partner tahab meest/naist, mitte emmet/issit. Aga kui oleme kodus kogu aeg issi või emme, siis ma partneri jaoks ei ole see atraktiivne. Vaimselt, seksuaalselt. Ta hakkab põgenema mujale – pudelisse, ringi tõmbama või kaklema kuskil riigi või baari tasemel. Kasvab jälle üks psüühiliselt sündimata inimene.
Ühiskonnas on palju realiseerimata potentsiaali, sest lapsed on olnud liiga kõrgel kohal lapsevanema väärtusahelas ja pole saanud iseenda potentsiaali rakendada. Neile pole loodud keskkonda potentsiaali realiseerimiseks, vaid elatud nende elu või pandud neid elama vanema elu. Ja see ajab vihaseks. Ja see ajab ühiskonna vihaseks, kuna ühiskonnas on palju vihaseid realiseerimata potentsiaaliga inimesi.
Lapsed ei ole saanud iseseisvuda, õppinud armastust iseenda vastu ja toimivaid paarisuhteid. Üks näide olen ma ise. Võttis ikka palju aega, et väärtused elus õigetesse kohtadesse panna, aga samas kui seda kogemust ei oleks, ei saaks ma ka selles osas teistele toeks olla (ikkagi tulevasel terapeudil on päris tore olnud ise mõned asjad läbi kogeda, mitte vaid raamatust lugeda). Niiet väga tänulik oma emale ja eks ma ju ise valinud, et kuhu peresüsteemi sünnin kui uskuda seda lähenemist, et hing valib ise oma süsteemi, kuhu tuleb lähtuvalt enda õppetunni vajadusest.
Sa ei saa õpetada teisele midagi, mida sa ise pole omandanud. Kui sa pole omandanud oskust iseennast armastada ja armastust jagada oma partneriga, siis pole ka lapsel seda kuskilt õppida. Ja saamegi ennast mitteväärtustavaid inimesi. Tigedaid, õelaid, klammerduvaid. Justnagu mina veel mõned aastad tagasi. Kui see tuleb osadele üllatuseks, siis eks ma oskasin hästi varjata. Sain ju aru, et see pole õige. Aga ega miskit teha kah osanud peale allasurumise. Ikkagi “tubli laps” ju.
Aga kunagi pole hilja muuta seda lähenemist. Minu enda ema on suurepärane näide. Kui mingil hetkel ütlesin talle 27-aastasena (sic!) kui ta tahtis, et ma koju tagasi koliks tema eest hoolitsema, et “Ega minu elu ei jää elamata, et sina oled haige!”, siis hakkasid asjad liikuma. Solvumine oli tohutu, aga solvumine pole muud kui lihtsalt otsus olla ohver. Ohvrit ei saa aidata, ta peab ise ühel hetkel tahtma sealt välja tulla. See ohvri teema kestis mõned aastad (etteheited, et ma ei helista piisavalt tihti jms kontrollimeetmed), aga jätkasin jonnakalt enda jõuga eraldamist temast, sest sain aru, et minu sees on rohkem peidus. Ja tema sees on peidus hakata elama enda elu. Siiamaani käivitavad mind ülehoolitsevad emmefiguurid 🙂 Eks mingi teema vajab veel lahendamist… Õnneks ei lasta õppivat terapeuti klientidega väga sügavalt tööd teha enne kui on 4 aastat iseenda kõik nurgatagused ja kivide alused üle vaadatud ja tervendatud.
2 päeva enne oma surma ütles mu ema: “Ma just hakkasin nautima oma elu. Mulle lõpuks meeldib see elu, mida ma elan. Tahaks seda veel kogeda. Miks nüüd?” Juu see oli tema hinge teekond õppida iseseisvaks ja lahti lasta. Kui see õppetund õpitud, oli aeg minna järgmisesse õppetundi või …… (pikalt mõtlesin, et kas tsiteerin seda järgmist lõiku, aga kuna minu tee võib olla teistele inspiratsiooniks, siis otsustasin jagada)…
“Peale mehe lahkumist perekonnast kiindub ema reeglina veel rohkem lapsesse, koondab temasse kogu oma energia. See suurendab lapse probleeme. Ema võib soovida, et laps oleks koguaeg tema seltksonnas ja püüab olla kogu aeg tema isikliku eluga kursis. […] Kui poeg suudab ületada emaaramastuse, arendab oma omadusi, avab armastuse ja leiab armastatud kaaslase, kuid ema ei muuda oma emalikku suhtumist, ei vabasta oma täiskasvanud poega, siis võivad ka emal tekkida probleemid. Kui ema hakkab segama laste isiksuse avanemist, võidakse ta elust kõrvaldada. Tihti toimub see läbi raskete haiguste. Vahel päästavad neid arstid, kõrvaldamata aga põhjust ennast […] Haige ema nõuab veel suuremat hoolt, suurendades sellega probleeme laste perekonnas”.
A.Nekrassov “Emaarmastus”
Kole oli seda lugeda. Sest ma olen ülimalt tänulik oma emale, sest ilma temata ei oleks mul mu elu ja küll oleks tore kui ka tema veel elaks. Tema oma elu ja mina oma elu. Aegajalt muljetaksime elu üle ja oleksime kaks võrdset täiskasvanut nagu täna suhtlen oma isaga. Sellest isa asjast tuleb üks eraldi lugu veel…
Ehk lühidalt kokku võttes enda kogemuse, mis mul Nekrassovi “Emaarmastust” meenus: sinu väärtusruum on otseselt seotud sellega, et keda sa elus kõige rohkem armastad. Kui see ei ole sina ise, siis kes sind armastama peaks? Sa ei saa oodata teistelt midagi, mida sa ise ei tee. Vabaduseta ei ole tõelist armastust ja armastuseta ei ole vabadust.
PS! Mu ema tegi kõik oma parima teadmise järgi ja mul pole ühtegi etteheidet talle. Ära mitte kunagi süüdista oma vanemaid milleski, sest kõik vanemad on täpselt igal ajahetkel parimad. Parimad selles, mida nad teevad oma teadmiste ja enda lapsepõlvekogemuste pealt. Kui süüdistad end või teisi milleski, mida sa enne ei teadnud, siis annad ise energiat valesse kohta ja vähendad enda eluenergiat. Vanemad andsid sulle kõige suurema, mida sa iganes võiksid tahta – su elu. Võimaluse kehastuda. Selle eest saab olla vaid sügav tänulikkus ja see on ka minul minu vanemate ees. Ema. Isa. Mõlema ees.
