Mitte maailm meie ümber ei loo meie rahu, vaid see, kuidas me ennast hoiame ehk kuidas me iseenda sees rahu loome. Kui meie kontrollkese on väljaspool ehk kõigel sellel, mis toimub uudistes, sotsiaalmeedias, teiste inimeste eludes, siis ärevus ikka kasvab, mitte ei lange.
Juhtimine – enese või teiste – algab seestpoolt. Kindlus ei tähenda, et miski ei kõigutaks, vaid et miski ei vii sind endast välja. Me saame alati valida oma reaktsiooni toimuvale.
Kuidas sisemist kaigast paika saada? Mind on kõige rohkem aidanud lisaks klassikalistele jalutamistele-mediatsioonidele-hingamistele endalt küsimine, et mis minus sellele reageerib? Mis vajab märkamist? Mis on vajadus ja kuidas seda endale saan pakkuda?
Väga tihti jõuan selleni, et see on vaid üks osa minust, mis pead tõstab, aga see pole MINA. Psüühika toimib nagu hästi integreeritud, kuid keerukas tarkvarasüsteem, kus töötab korraga mitu erinevat programmi ehk alaisiksust. Iga programm aktiveerub sõltuvalt olukorrast ja minevikus salvestatud andmetest. Näiteks, kui süsteem tajub ohtu (kas reaalset või meenutavat varasemat ebameeldivat kogemust), võib käivituda “Sisemine Laps” – mehhanism, mis reageerib justkui lapsepõlvest kaasa tulnud mustrite järgi.
Samas on olemas ka teine osa sinust – nagu kõrgema õigusega administraator või süsteemihaldur – see, kes suudab märgata, et üks “programm” on ärevil, ja sellele tasakaalustavat mõju avaldada. See on osa, mis suudab olukorda analüüsida, konteksti mõista ja teadlikult reageerida.
Meil kõigil on sees vastandlikud protsessid – see on mõttetasandi mitmekesisus, mis võimaldab paindlikku kohanemist erinevate olukordadega.
Küsimus pole selles, et üks osa on “vale” ja teine “õige”, vaid selles, kas teadlik “administraator” oskab süsteemi tasakaalus hoida, et otsused ei põhineks üksnes vanade programmide automaatvastustel, vaid ka praegusel teadlikul hinnangul.
Sisemine tugi ei tule välisest kontrollist, vaid oskusest olla kohal iseenda jaoks. Kui see on paigas, ei vaja tasakaalu hoidmiseks pidevat väliste olude muutmist, turvalisust väljaspoolt jms. See kõik toetab, aga see ei otsusta sinu rahu. Rahu on sisemine, ainult välisele keskenduvat rahu pole kunagi. Sisemine kaigas on paigas ehk suudan leida rahu, kui suudan iseenda suhtes vaatleja positsioonil olla ja teha erinevate alateadlikke programmidega ise juhtimistööd. Vähemalt minu puhul on see parimaid tulemusi andnud 🙂
