Aplaus on minu jaoks alati olnud natuke kummaline asi. Võib-olla nagu oleks tore olla tähelepanu keskpunktis, aga see on ka kummaline, piinlik.
Aga aplaus ise ei ole kunagi imelik, vastupidi – see on tänulikkuse, tunnustuse väljendus, viis edastada teavet, et see kogemus puudutas mind. Noh, mõnikord on see lihtsalt viisakas, kuid enamasti on see südamest tulnud. Käed on südame pikendus ja kui me paneme oma käed kokku, et teha kummalist müra, väljendame sellega oma südamlikku tänu.
Olen enda puhul märganud, et mida rohkem ma töötan oma sisemise minaga sõbrunemise kallal, seda vähem kummaliseks muutub aplausi saamine. Kas see saamine vs. andmine ei ole teema, mis on minu elus võtnud mõningast pingutust. See on alati olnud pigem andmine, ja viimastel aastatel olen teadlikult arendanud võtmise aspekti. Elu aktsepteerimine, tänulikkuse aktsepteerimine, tunnustuse aktsepteerimine.
Selleks, et elu liikuma panna, on vaja mõlemat – võtta elu vastu ja anda seda mis tahes vormis. Nagu hingamine – ainult sisse hingates me sureme ja ainult välja hingates me sureme.
Pildi autor on Hayley Murray.
