Ühel toredal vestlusel tekkis vestluspartneril keelevääratus ning mind jäi see keelevääratus hiljem kummitama. Juttu oli ajurünnakust ja ekslikult kasutas ta sõna ajurännak.
Jäin mõtlema, et rünnaku sõnal on vägivaldne alatoon ja see on mind sisemiselt alati kuidagi puudutanu kui keegi ütleb teeb ettepaneku teha ajurünnakut. Rünnaku sõna kasutamine seostub alateadlikult minul vasturünnaku, kaitsepositsiooni või põgenemisega.
Igal sõnal on inimese jaoks tähendus ja mida vähem kasutame juba eos negatiivse alatooniga sõnu, seda väiksem on tõenäosus, et käivitame inimeses olukorda mittesobiva vana mälestuse. Oleme ju näinud ajurünnakuid, mille tulemusena tuleb küll omajagu ideid, kuid probleem on nende rakendatavusega, tekivad sisemised kaitsemehhanismid (pole ju minu idee, see toob mulle kaasa tööd vms). Ajurünnakud ei ole alati mitte väga meeldivad protsessid. Sest rünnatakse midagi. Miks ma peaksin iseendas oma aju ründama.
Kui räägime aga rännakust (ajurÄnnak), siis rännak on midagi, mis on seotud tundmatu maa avastamisega, põnevusega, valmisolekuga uuele, teekonna muutlikkusega ning avastamisega, avastusnaudinguga. Rännakul on oluline olla kontaktis kõige ümbritsevaga, emotsioonidega enda sees ja just läbi emotsionaalse seose jäävad rännakud meile meelde ja me jõuame kuhugi ning teekond koos sihtpuntkiga läheb meile korda. Võtame asju südamega ehk teeme ka ära. Rändamine nt reisil olles on oluliselt positiivsema mõjuga kui millegi või kellegi ründamine.
Niiet selle asemele, et rünnata ehk on kasulikum rännata?
