Kõlab nagu küpsus, eks? Nagu oskus olla suurem inimene, aga tegelikult … on see lause täis varjatud võitlust.
“Targem” tähendab juba eos, et keegi on rumalam. Ehk selle lausega me ei lahenda olukorda — me sildistame, võrdleme, mõõdame. See ĂĽldiselt ei vii mujale kui ebamugavus.
Üks võidab vaikuses, teine jääb kaotajaks. Ja suhted? Need jäävad kuhugi vinduma, sest pinge jääb ju alles. Üldiselt nende mõlema kehasse ja ajapikku sarnase käitumise jätkumisel kogub neid eri pingekoldeid selliselt, et midagi jääb kuskil haigeks ehk ei ole enam terve ehk tervik.
See vaikusemüüri nimelise suhtlustõkke tekitamine targem-annab-järele-põhimõttel ei ole täiskasvanulik. See on liivakastist tuttav võte — “ok, ma ei mängi sinuga enam, sest ma olen targem.” Sisuliselt on see väline rahu, aga sisemine üleolek. Laste puhul nad lahendavad selle ühel hetkel ära, täiskasvanud kipuvad pidama vimma.
Küpsus pole mitte “järeleandmine”, vaid võime näha, et polegi võitlust. Et ei pea valima, kumb on targem. Et mõlemal on kuskil valus ja midagi tahab seest välja tulla, aga ei julge. Olukord vajab enamasti kohalolu, mõistmist, lõpuni kuulamist ilma endapoolse õigustuseta. Austust teise inimese sisemaailma vastu.
💡 Pärislahandus sünnib siis, kui ei ole vaja võita. Kui on vaja osavõtlikult mõista ehk vaadata alati oma vestluspartnerit armastusega. See ei tähenda, et sa teda armastad, aga vaatad teda lihtsalt pilguga, mis armastab seda valuosa, mis temas läbi tema hetkel räägib. Justkui armastav ema/isa, kes oma lapse valu vaatab.
Olen seda nö “armastusega vaatamist” viimased kuud katsetanud ka täitsa juhuslikes olukordades ja töötab ĂĽlihästi – loob helgust!
Lihtsalt ĂĽks lause ĂĽkskõik, mis on olukord: “Ma vaatan inimesi armastava pilguga”.
