Ei, ma ei mõtle ainult lennupileti klassi. Mõtlen elus tervikuna. Kas sa lubad endale hetki, kus ei pea pidevalt tõestama, kus on ruumi hingata, peatuda ja päriselt olla ise?
Ühe lähedasega vestlus tuletas mulle meelde, kui harva me lubame endale päriselt aega. Me saame isegi töölt vaid max 2-3 nädalat aastas puhkust ja samal ajal ei saa ka endale hoolimata 48 töönädalast aastas oma tasuga lubada puhkust, mida päriselt tahaks. Elud oleme tihti nii tihedaks elanud, et puhkuse planeerimine muutub keerukamaks kui töö ise.
Ka paljud minu kliendid on jõudnud punkti, kus nad küsivad endalt – kas see tempo, see süsteem, see harjumus teenib mind veel?
See ei tähenda, et peaks töölt ära tulema, lihtsalt “töö” kui selline muutub paljude jaoks selle teekonna käigus. Pigem tähendab see, et me võiks julgeda elu juhtida nii, et me ei lĂĽkka „äriklassi“ elu lõputult edasi. Minu jaoks algas muutus siis, kui otsustasin minna sĂĽvitsi – iseendasse. Täna mõistan, et äriklass on seisund, mitte teenus, aga see asub seal sĂĽgavustes enda sees ja sellel teel on palju hetki, kus tundub, et tegelikult oli eelnev kah okei, aga samas kui tunnelist läbi lähed, avaneb midagi täiesti uut.
Kui äriklassis reisimine elus ja miks mitte ka lennukis kõnetas, kuula podcasti „Juhtimine juhtimiseta“ 143. osa, kus Reelikaga sel teemal arutleme 🎧
