Lihtne on öelda, et võta hoogu maha, aga miks seda siis päriselt nii raske on teha ja soovituste järgi käituda? Kas võib olla, et me ise tegelikult ei tahagi võtta rahulikumalt?
Näen seda 1-1 nõustamise ruumis sageli, et klient tuleb sooviga asuda aega ja prioriteete paremini planeerima, õppida võtma aega iseenda jaoks, korraldada juhtimist viisil, et jääks aega rohkem endale, läbipõlemine ähvardab, tervis annab märku jne. Peale mõningat vestlust selgub aga, et see soov on tulnud kellegi teise poolt ja inimene sisimas teab, et ta tegelikult ei taha seda teha. Selle tahte või mittetahte tuvastamiseks aitab väga hästi kasutatud lausetes sõnade saamine/oskamine asendamine sõnaga “tahtmine”.
Ehk kui “ma ei saa koosolekutele mitte minna” asendada “ma ei taha koosolekutele mitte minna”, siis selgub, et mul on endal otsustusõigus tahta ja vastavalt sellele käituda ning võtta vastu ka tagajärjed. Hakkab kooruma vabaduse ja vastutuse tasakaal. Mõnikord hakkab esimest korda inimese elus tekkima tunne, et tal üldsegi on vabadus.
Küsimus on siis omakorda selles, et mis on nii väärtuslik, et sellest loobumise hind oleks liiga kõrge. Siis on tahe see, et ma ei taha seda loobumise hinda maksta ja see kõik on preagu väärt. Sest siis ma tahan seda hinda maksta või mitte maksta. Igal juhul ise otsustan, et mida tahan ja mis on mõistlikum mu jaoks praegusel perioodil. Lihtne näide, et kui ma tahan siiski seal koosolekul osaleda, sest siis saan olla nähtud oma tulevikukarjäärisoovide elluviimise jaoks, siis ma tahan seal olla ning hetkel ei taha teha muid tööülesandeid ning tahan neid teha pealt tööaega. Tahan seal osalemisega investeerida rohkem aega oma tuleviku jaoks näiteks.
Mõlemad variandid on okei ja täiesti aktsepteeritavad – hoo maha võtmine kui ka hooga jätkamine. Oluline, et inimene teeb oma TAHTE järgi ja teab mõlema suuna hinda. Kõigel on alati hind ja küsimus on valmisolekus ehk tahtes maksta üht või teist hinda. Kui tahan, et karjäär on hetkel olulisem, siis hind on väiksam ajaühik lähedastega. Kui tahan rohkem aega lähedastega, on hetkel karjääri kiire ja võimas edenemine hind, mida maksta.
Tihti tahame midagi, mida meil preagu ei ole. Selleks, et saada midagi, mida meil ei ole samal ajal millestki loobumata, on illusioon ja tegelikkuse ning illusiooni eristamine on sisemise küpsemise oluline verstapost.
Niiet kas sa ei saa või sa ei taha võtta rahulikumalt?
Rõhuasetus sellisel väikesel sõnamuutusel võib olla ootamatult suur.
Pildil tool, kus on tihti tore näha klientide tegelikkuse vastuvõtmise protsesse ja kaalumist, et millist hinda ja mille eest ollakse valmis maksma – mis on juba läinud, aga millest hoiame kinni ja mis on olemas, aga mida ei taha veel näha. Ja elu näitab, et neid küsimusi üksinda vaagides hakkame end sujuvalt ära petma 🙂 Aga võib-olla seda tahamegi?
