Sellise väite esitas mulle portugali keele õpetaja, et siis selle ümber arutleda keeleõppe arendamiseks. “Muidugi teavad,” oli minu vastus. See vastus tuli automaatselt ilma mõtlemata justkui eikuskilt.
Emakeeles hiljem edasi seedides taipasin, et tõepoolest vist alati ja kõik inimesed teavad, aga keeruline osa on see, et eristada ära teiste teadmised, soovid, mõtted, ideed, sihid iseenda omadest. Teiste tahtmised enda tahtmistest. Ehk võti pole, et mida ja kas, vaid kuidas sellele infole ligi pääseda.
Me kõik saabume siia maailma teadmisega (ja ma ei pea silmas mõttetasandi teadmist) oma rollist. Seega mingil tasandil me kõik teame, mida me tahame, aga me ei oska seda intellektuaalsel tasandil alati kirjeldada.
Vestlus õpetajaga jätkus ja intrigeerivalt küsis ta, et aga millal me saame siis teada, et mida me tahame kui sa väidad, et me kõik teame, aga lihtsalt ei oska eristada enda tahtmisi teiste inimeste poolt meisse istutatud lugudest.
Mulle tundub, et me saame seda teada siis kui me oskame kirjeldada seda, et mida me EI TAHA. Tehes aastaid tööd mentorina, siis olen märganud, et inimestel on väga selge veendumus ja rohkelt sõnu selleks, et kirjeldada seda, mida nad ei taha. Vähem on aga sõnu ja selgust selles, et mida tahetakse.
Aga kui on olemas “ei taha” osa, siis on olemas ka “tahan” osa. See “ei taha” osa hakkab välja tooma just neid teemasid, soove, eesmärke, ihalusi, missioone ja visioone, mida teised on mulle õpetanud või mida olen endalegi teadvustamatult teistelt võtnud. Ja mitte vaid tööl, vaid eelkõige muidugi juba kasvamise ajal eelkooli perioodil, kust kujunevad inimese enamik vaateid elu toimimisele vaatluse tulemusena. Siis saame teada, et “kuidas asjad käivad.” Hakkame oma algset olemust katma kihtidega, mida välismaailma vaatlused meile õpetavad ja meie enda tahe mattub nende kihtide alla.
Näen seda ka korporatiivväsimuse puhul, kus iseenda otsingud algavad siis kui selgub, et teiste loodud sihtide ja eesmärkide saavutamine ei pakugi seda rõõmu ja õnnetunnet, mida ma otsisin ehk “ei ole enam minuga kooskõlas”.
Me kõik teame, mida me tahame ja mis on meie roll siin maamunal, aga on vaja eemaldada takistused ja kihid selle nägemisel. “Ma ei tea, mida tahan” nimega probleemi lahendame tihti pindmiselt, kuna eeldame, et me peame selle tahtmise kuidagi väljastpoolt teada saama.
Kui aga läheneme olen-eksinud-perioodidele teadmisega, et teadmine meie soovidest ja tehetest on meil alati olemas, siis otsime seda ka sealt, kus on tõenäosus leida. Ehk sealt, kuhu ta kaotasime. Seega ei otsi pimeduses midagi lambi alt, sest seal on valge ja mugav otsida, vaid otsime sealt, kuhu ta kadus.
Pildil on mu 3 kodulooma, kes näiteks on väga teadlikud oma tahtest minna magamistuppa 🙂
