Lootsin, et ehk läheb ise üle, aga muidugi ei läinud. Lõpuks jõudsin hambaarsti juurde ja välja tuli, et vaja on juureravi. Ehk mitte lihtsalt valu vaigistamist või pindmist augu parandamist, vaid päriselt juureni minemist ja kogu jama puhastamist.
Mida rohkem ma organisatsioone ja juhtimist vaatan, seda enam tundub mulle, et me teeme väga sageli täpselt sama asja – räägime probleemidest, aga tegeleme tegelikult sümptomitega.
Tulemuslikkus langeb, vastutus hajub, info on kuskil kinni, motivatsioon langeb, muutused väsitavad, inimesed põlevad läbi jne. Siis lisatakse uus tööriist, uus protsess, uus mõõdik, uus koolitus, uus strateegiapäev. Muidugi väga hea kavatsusega ja mingi piirini kenasti toimiv ka loomulikult.
Sellised töötubade päringud on minu jaoks alati väga huvitavad ja mul läheb alati peas küsimus tööle, et mis on selle kõige taga sügaval tasandil, kus tavapärased tööriistad üldse ei aita. Käivitub detektiivi pilk mitte selles osas, et teada saada, et mis on täpne probleem ja mis tehnikaga ehk “praktilise tööriistaga” seda lahendada, vaid põnevaks läheb just seal, et mis seda probleemi üldse tekitab ja miks ei ole senised tööriistad lahendanud. Teadmine juhtimistööriistadest on üldiselt inimestel olemas, seega selles ei ole enamasti küsimus, kuigi enamasti arvatakse, et see aitab. Aitab vaid nii u 70% ulatuses. Igal juhtimistehnikal, -stiilil ja -meetodil on omad piirangud.
Sest võib-olla ei ole organisatsioon katki, mida peaks strateegilise juhtimise võtetega lahendama? Võib-olla on lihtsalt valu juba nii kaua vaigistatud, et päris põhjus on jäänud puutumata. Need on kõige põnevamad projektid alati mu jaoks, kus ka klient juba tellides ütleb, et miski on see, millele me pihta ei saa, aga saame aru, et päriselt meid kuidagi juhib ilma, et me ise seda teadvustaksime.
Mulle tundub, et see on üks tänase juhtimise suuremaid lõkse, et keskendume sellele, mis on nähtav, kiirelt mõjutatav ja mõõdetav, praktiline.
Ja väldime seda, mis on aeglasem, ebamugavam, sisemine ja raskemini sõnastatav, aga siiski olemas ja tuntav sabakondi või sisetundega.
Aga justnimelt see ongi see, mis tegelikult juhib ja juhtimisvalu annab. Niiet kutsun ikka endalt küsima, et millist valu hetkel vaigistad, selle asemel, et päriselt juureni minna ükskõik kui ebamugav see oleks ja kui palju alguses ehk ka kulukam (energia mõttes just)?
Ja no põnevusega ootan aina uusi selliseid projekte, kus kliendiga koos minna avastama ilma, et kumbki meist täpselt teaks, kuhu jõuame. Üldiselt siis jõuame ka päriselt juureni kui kummalgi pole klaaskuuli mis ütleb, et mismoodi on õige.
Pildil ühe sellise koostöö planeerimine ühe juhtkonnaga 🙂
