Kui tulemused ei tule või vastutus jääb nõrgaks, siis on juhil väga lihtne liikuda sisemiselt pettumusse ja pahameelde ning hakata just sellest energiast juhtima ja oma sõnumeid andma. Ja see on inimlik.
Sest juht kannab survet. Talle on midagi usaldatud. Midagi peab liikuma. Midagi peab muutuma. Ja kui see ei juhtu, tekib loomulikult küsimus: miks nad ei tee rohkem, miks nad ei võta rohkem vastutust, miks ma pean kõike ise vedama?
Sellest kohast on väga lihtne hakata otsuseid tegema nii, et lisada survet, nõuda rohkem, muutuda jõulisemaks, rääkida vastutusest veel otsemalt ja suruda süsteemi rohkem tahet sisse. Vahel tundub, et see töötab. Aga enamasti töötab see ainult pinnal ja lühiajaliselt.
Pikema aja jooksul on hind sageli palju suurem, kui esialgu näha oskame. See hind võib väljenduda pahameeles, sisemises eemaldumises, vaikivas vastupanus, läbipõlemises ja järjest nõrgenevas päris kontaktis inimeste vahel. Ning kuna süsteemid on omavahel seotud, ei jää see ainult töö juurde.
See kandub edasi koju, kooli, paarisuhtesse, laste kasvatamisse. Kui juhtimine muutub võitluseks omaenda töötajate vastu, hakkab see loogika vaikselt levima ka laiemasse ühiskonda. Mõnikord tundub, et juhid justkui oleksid sõjas omaenda töötajate vastu koos sõjast pärit tööriistadega ja mentaliteediga.
Kui juht lähtub oma töös sisemiselt pettumusest või pahameelest, siis on selle all juba võitlus millegi vastu. Ja füüsika seadused näitavad, et jõud tekitab vastujõudu. Mida rohkem on süsteemis survet, seda rohkem tekib sinna vastu ettevaatlikkust, sisemist eemaldumist, näilist nõustumist või vaikset vastupanu – ehk vastusurvet.
Sellepärast tundub mulle järjest enam, et näiteks vastutuse teema ei hakka päriselt liikuma sealt, kus juht lähtub ainult pettumusest ja tahab seda kiiresti parandada.
Ma usun,et muutus hakkab sagedamini sealt, kus juht suudab korraks peatuda ja muutuda uudishimulikuks. Mitte ainult selle suhtes, miks inimesed ei tee rohkem, vaid selle suhtes, mida see süsteem neile iga päev ridade vahel õpetab. Ja ka selle suhtes, mida inimesed üldse on elu jooksul õppinud vastutuse kohta – kas vastutus tähendab neile elujõudu, väärikust ja mõju või hoopis koormat, survet ja ohtu.
Lõpuks taandub küsimus ka sellele, millisest kohast juht oma inimesi vaatab: kas justkui monarhina ootuste täitjatena või päriselt samal tasemel olevate inimolenditena.
Võib-olla tasubki vahel küsida mitte ainult: miks nad ei võta vastutust? Vaid ka: millisest kohast mina juhina seda praegu küsin – kas pahameelest või hoolivast uudishimust?
Minu kogemuses loob hooliv uudishimu inimestevahelistes suhetes alati rohkem kui vaen, surve ja vastuvõitlemine. Nii nagu kodustes suhetes, nii ka tööl.
