Oled kunagi mõelnud, et päästmine, kiirustamine ja ületöötamine ei ole pühendumus, vaid tegelikult hoopis vastutusest kõrvale hiilimine?
Nimelt olen märganud üht mustrit: mida rohkem inimene toimetab, seda vähem ta tegelikult vastutust võtab. Sel juhul on tähelepanu teiste inimeste päästmisel, suunamisel, kontrollimisel ehk lühidalt: elu kontrollimisel, et kõik oleks korras ja minu moodi tehtud.
Terve päev on täis tegevusi, tulekahjude kustutamist, teiste eest ära tegemist, lõputuid kontrollimisi, sõnumeid, meile, Teams-i linke. Kogu aeg on justkui kiire, et asjad oleksid kontrolli all. Meie kontrolli all. Elu aga juhtub hoolimata sellest kui palju sa üritad teda purki panna ja kontrollida.
Kontrollimine on aga sama suhtlusdünaamika üks nurkadest, kus on ohver ja päästja. Kõiki neid kolme ehk ohvrit, päästjat, kontrollijat iseloomustab fookus teistele ehk puudub vastutus enda elu eest enda sees. Ka sõnakasutuses on sellised sõnad nagu ”tema, nemad, seal, pean jne”.
Aga see ei ole vastutus. See on põgenemine vastutusest. Me lihtsalt nimetame seda vastutuseks.
Päästmine, toimetamine ja ületöötamine annavad tunde, et:
– olen vajalik,
– kontrollin olukorda,
– kui mina ei tee, siis süsteem kukub kokku.
Väga lihtne on seda vastutusega segamini ajada. Tegelikult vastutus ei ole elu juhtimine. Vastutus on vastamine, vastuse andmine elu protsessile lähtuvalt enda teekonnast ja algolemusest. Võime vastata elu kulgemisele, mitte võime proovida kõike kontrollida. Ma nimetan sellist “vastutust” põgenevaks vastutuseks.
Põgeneva vastutuse puhul jäävad kõige sügavamad teemad puudutamata:
– sügav või keeruline vestlus kellegagi (sh iseenda algolemusega)
– otsus, mis on ammu küps, aga mille elluviimine hirmutab (nt on mingi asi minu jaoks end ammendanud)
– iseenda vajadus puhata (vaikuses tuleks muidu tõde nähtavale)
– julgus öelda “ei” (selle eelduseks on mina-keeles teadmine, et mida ma vajan elus, kuidas ma saan juhtida oma tahet)
– aus pilk oma rollile: kas ma päriselt panustan või lihtsalt hoian süsteemi ja “surnud hobust” kunstlikult elus?
Vastutust ei määra see, kui palju ma teen. Vastupidi – see näitab kui vähe sa päriselt vastutad ISEENDA elu eest kui fookus on teistel. Mida rohkem me päästame ja toimetame, seda vähem jääb aega päriselt olla INIMENE. Ehk toime tulla iseenda sisemiste ärevuste, keskendumisraskuste, hirmude ja kiusatustega elu voogu kontrollida ning teisi muuta; arendada enda inimlikke vooruseid, veeta kvaliteetaega koos kallitega, hoolitseda oma keha eest jne.
On ilus näha oma klientide seas neid muutusi, mida tehakse kui osatakse eristama hakata vastutust ja põgenevat vastutust. Elu saab järsku elusamaks ja raha eest ostetav polegi enam väärtuste hierarhias kohal, kus tema juhib ja kontrollib inimest. Sest kõik see, mida me üritame kontrollida, võtab lõpuks kontrolli meie üle ja asub hoopis meid juhtima.
