Koolitajana nautisin aastaid alustavate juhtidega töötamist, kuniks ühel hetkel väsisin ära ja tahtsin rohkem keskenduda uue juhtimisfilosoofia juurutamisele kogenud juhtidega. Paar päeva tagasi tegin üle pika aja taas juhtimise ABC koolitust ja nautisin uuesti sellist koolitust ja sügavaid arutelusid grupiga. Paistab, et mul on ikkagi mõlemad sihtrühmad tõeline kirg. Ennast koolituspäeval vaadeldes tekkis küsimus, et kust see kirg siis tuleb? Miks mind üldse inimene kui selline huvitab?
Vertikaalsel karjääriteel on psühholoogiliselt 2 kõige keerukamat hetke: liikumine spetsialistist juhiks ja liikumine juhist juhtide juhiks. Ning siis on kolmas ka: kui senine karjäär ja elu vajab uuesti ümbermõtestamist, sest lihtsalt eluprotsess on viinud mingi murdepunktini. Tihti kattuvad enda senise identiteedi lagunemine ja uue ehitamine. Ehk lein ja õhin korraga.
Just neil psühholoogiliselt keerulistel hetkedel on inimene kõige rohkem huvitunud õppima, just neil hetkedel vajab ta pidepunkti, et iseend tervikuna ja enda sobivust erinevatesse rollidesse ümber mõtestada. Mõtestada inimeseks olemise kogemuse uusi nurki. Selle kõige juurde kuulub lein vanast rollist ning identiteedist lahtilaskmisel, võivad esile kerkida kummalised käitumised, mis on ka endale üllatavad. Valdavalt hakkab see välja paistma meeskonnas kui juhi peeglis (otsustamatus, vastutuse probleemid, pühendumise häired, ületöötamine, vastupanu muutustele jm).
Need transformatsioonihetked on tihti süsteemselt läbi mõtestamata. Eriti väiksemates organisatsioonides, kus puudub süsteemne juhtide arengusüsteem. Aga ka suurtes, kus inimesed käivad küll rutiinsed koolitused läbi ja õpivad ära tehnilised oskused, aga inimeseks olemise mõtestamine ja sügavuti minek jääb puudu. Iga juhi sügavuses on mingi põhjus ja lugu, et miks ta on juht. Tehnilised oskused on teisejärguline kui juht pole teadlik oma identiteedi kihtidest, mis on teda inimesena kujundanud ja ei too nähtavale endas teemasid ja lugusid, mis tema üle võimutsevad üle tehniliste juhtimisoskuste. Ja siis ei taasloo oma identiteeti. Nii saamegi endiste edukate tippspetsialistide järgmise karjäärisammuna keskpärase pelgalt juhtimistehnikate kasutamisele keskenduva juhi.
See viitab kõik, et juht ei ole juba alguses juhtima asudes läbi mõelnud enda sügavamaid tasandeid, ladunud olemuse vundamenti, mis püsiks. Läbi on mõtestamata, et kes ma olen inimesena.
Ja see on kõige põnevam osa ju inimeseks olemisest – leida vastus küsimusele, et mida tähendab olla inimene? Sest kuidas muidu juhtida inimesi kui on enda jaoks läbi mõtestamata, et mida tähedab olla inimene ning kuidas inimeseks olemise kogemusega toime tulla ja seda nautida.
Justnimelt neil pöördelistel hetkedel karjääris, millest alguses kirjutasin, on vaja inimeseks olemist uuesti enda jaoks mõtestada. Kujuneb uus inimeseks olemise identiteet. Ja paistab, et neil hetkedel inimese kõrval olemist hindan kõige rohkem.
