Petturi sündroom on tunne, et oled oma saavutused justkui juhuslikult saanud. Et ühel hetkel saavad kõik aru, et sa tegelikult ei tea piisavalt. See pole lihtsalt enesekriitika, vaid sügav sisemine hirm, et ma pole tegelikult väärt seda, mis mul on. Seda kogev inimene kardab, et ühel hetkel teised avastavad, et ta pole nii kompetentne või väärtuslik, kui näib.
Sellest on viimasel ajal palju räägitud, kuid mingil põhjusel pole me seda podcastis “Juhtimine juhtimiseta” veel käsitlenud. Tänases episoodis seda teeme. Niiet asu aga kuulama või vaatama.
Aga lühidalt sellest petturi sündroomi taustast ja juurtest mentori+terapeudi pilguga oma klientidega töös: selle juur ei ole mõtlemises, millele saaks ligi niisama rääkimisega. Olen näinud lähenemisi, kus öeldakse, et tuleb muuta mõtlemist, kasutatada positiivsed psühholoogiat ja ongi kõik. Sellest paljudel juhtudel siiski ei piisa. Vähemalt ei ole minu klientidel piisanud.
See sündroom on emotsionaalne muster, mis saab alguse lapsepõlvest nagu suur osa meie igapäevaelu häirivatest asjadest – ajast, mil õppisime, mida tähendab armastus ja kuidas elatakse elu.
Mõned petturi sündroomi juurpõhjused klientide näidete pealt:
🌱 Armastus kui tasu, mitte olemus.
Kui laps saab kiitust vaid siis, kui oli tubli, tark või edukas, tekib uskumus:
„Ma olen väärt ainult siis, kui ma pingutan, teen ja saavutan.“
⚖️ Võrdlemise kultuur.
Kui lapse väärtust mõõdeti teiste järgi, õpib ta elama nö hindamisskaala toel – ükskõik kui palju saavutad, keegi on ikka parem. Mitte kunagi pole piisav.
🎭 Täiuslikkuse eeskuju.
Kui vanemad ei lubanud iseendal eksida või eksimustest rääkida, lapse ees vabandada, võtab laps üle sama mustri. Täiskasvanuna tähendab see, et eksimine = häbi. Eksida ei tohi. Mis omakorda tähendab muidugi loovuse kinnimatmist, sest loovus käib alati koos eksimusega.
💔 Tunnustuse puudus olemise eest.
Kui tähelepanu sai vaid tegutsemise eest, jääb inimesse sõnum: „Kui ma lihtsalt olen, siis mind ei märgata.“
👶 Vanemate varjud.
Sageli ei ole see meie enda sisehääl, vaid vanema enda lahendamata valu – tema eneseväärtuse puudus, mis kandub edasi järgmisse põlvkonda läbi epigeneetika, peegelneuronite jms teadussõnade selgitusel.
Petturi sündroom ei vähene pelgalt positiivse mõtlemise ja positiivse psühholoogia või esoteeriliste tehnikatega. See hakkab nõrgenema, kui inimene näeb, et ta ei pea enam tõestama oma õigust olemas olla.
Aga selle muutuseni on omajagu teekonda iseendasse vaja ette võtta – lubada minna tagasi minevikku, lubada emotsioone, mis nendesse olukordadesse kinni jäid, lubada emotsioone oma vanemate suunas, teha kehalist tööd oma alateadvusega, puhastada oma alateadvuse pööningud ja keldrid, kogedes “negatiivseid” emotsioone, et nende tropi tagant saaks liikuma lõpuks ka rahu, õnn, nautimine, elu elamine. See on korraks ebamugav, aga juba mõne kohtumisega on muutused märgatavad inimese elus.
